Imeline kohtumine šokolaadivahuga

Šokolaadivaht maasikatega

Neljale-viiele-kuuele tuleb välja vabalt

100 g tumedat šokolaadi

2 sl tuhksuhkrut

2 munakollast + 2 sl tuhksuhkrut

2 dl vahukoort

1 tl lahustuvat kohvi ( kui soovi on, mina ei lisanud)

maitsestamiseks konjakit või likööri, naturaalset vanilli

Sega sulašokolaadis 2 sl tuhksuhkrut lahustumiseni.

Sega vahustatud munakollased ettevaatlikult šokolaadisegu hulka. Segu hakkab vaikselt paksenema.

Sega vahustatud koor osakaupa šokolaadiseguga, kuni saad ühtlase siidise massi.

Täida väikesed kohvitassid või pokaalid. Segu saad ka pritskoti abil jaotada. Säilita dessert jahedas.

(Väga rammus magustoit, süda läheb pahaks ja on päris tükk aega paha. Aga väidetavalt peabki see hea desserdi puhul nii olema.)

Ma ei tea, kuidas see küll nüüd nii on saanud juhtuda, aga ka kõiksugused mousse´id, vahud, ja muud ülespuhvitud magusad šokolaadiimed on minust kapakuga mööda traavinud ja nüüd alles ma siis vaatan neile siin hämmastunud näoga järele.

Hiljuti kohtusin šokolaadimousse´iga, mis eesti keeles on šokolaadivaht.

Meil oli just majas üks vana grupp, kes juba kümme aastat või veel kauemgi meie juures teraapiakoolitusi korraldab. Väga palju rohkem seda aega nüüd ka ei saa olla, maja avati ju alles 2004 kevadel, aga nad on käinud meil pea algusest saati. Nii 5-6 päeva korraga. Kuigi gruppide liikmed vahelduvad, eks me tunneme neid ja nemad meid. Tavaliselt me teeme sel ajal tootearendust ja rakendame loovust. Kui magusast rääkida, siis seekord said nad brüleekreemi ja maasika-rabarberi toorkooki mandli- ja kookosejahu põhjal, nelja erinevat kodujäätist beseega ja Brita kooki, magusa õunamahlaga keedetud mahetatravahtu kookoskreemiga, puuviljasalatit, rummipalle, ahjukrõbedikku.

Pidulikuks õhtusöögiks arvasin, et sobiks valmistada midagi šokolaadist. Ei tahtnud teha brownie’t või šokolaadirulli mascarpone’ga, seda olen palju teinud ja ükskõik kui head need ka pole, kokk on ka inimene ja tahab vaheldust, rääkimata külalistest.

Meie vapral induktsioonpliidil on saabunud aeg, mil ta kaalub pensioneerumist. Töötab osaajaga, kord töötab ja siis jälle ei tööta mitte. Pliit on samamoodi koos majaga paika pandud ja siiani hästi vastu pidanud, aga iga asi saab ükskord otsa. Eks peab uuele pliidile mõtlema hakkama. Et pliidi kuumust on seni saanud reguleerida ülimadalaks, siis ma pole tumeda šokolaadi sulatamiseks tavaliselt vesivanni kasutanud, paksupõhjaline pott on teinud selle töö ideaalselt ära ja pole põhja kõrvetanud. Teisisõnu olen tehnika poolt pisut ära hellitatud. Kuna pliit ei võtnud sedapuhku elu sisse ja šokolaad on ju mõnikord sulatamise suhtes väga pirts, siis tuli ta laupäeva õhtul kausiga leigesse ahju pista. Et laupäeval ikka sauna! Sulas seal soojas ja kuivas väga hästi. Retsept käskis segada sisse munakollased, aga siin ma lõin kõhklema. Vahustasin munakollased siiski tuhksuhkruga, sellest muidugi ei tulnud sellest sellist kohevat massi, nagu kristallsuhkru puhul harjunud oleme. Alles seejärel lisasin segu sulašokolaadile. Kippus mätsima, aga see kadus, kui olin osakaupa õrna käega lisanud vahukoore. Tulemus oli imeline, nii maitselt kui struktuurilt, lasi ennast kenasti pritskotist pokaali lasta, hoidis vormi ja maitses veenvalt šokolaadi järgi. Aga selleks, et seda üldse süüa saaks rohkem kui kaks ampsu, lisasin ma pisut alkoholi, sedapuhku Cointreau’d. Samamoodi sobiks tiba konjakit või brändit. Ja muidugi sobisid ka metsmaasikad, samuti eelnevalt natukese tuhksuhkru ja tilga likööriga tõmmanud.

Oli väga-väga meeldiv selle desserdiga tutvuda. Siin saab igaüks tunda end tõelise šokolaadimeistrina ja mine tea, kuidas see lugu veel edasi areneda võtab.

Inspiratsiooni leidsin kaua riiulil kurvana seisnud „Šokolaadiraamatust“ sarjast „100 rooga“, autorid Angeelika, Maire ja Lia, välja antud 2004.