Müsli

Ma olen selline vanaaegne inimene, et mu lemmikraadiojaamad on endiselt Vikerraadio ja Klassikaraadio. Vahel natuke Kukut ka ja isegi Elmarit, söön ja ei salga. Mõte on selles, et mulle meeldib, kui ma saan sellest jutust aru, mida mulle räägitakse ja et ma saan teada usaldusväärsetest allikatest, mis maailmas juhtunud on ja et muusikal on meloodia, mis teinekord isegi meelde jääb. Seega mängib mul autos lühikestel sõitudel enamasti Vikerraadio ja sealt ma juhuslikult Mnemoturniirist kuulsingi, et täna, 22. augustil möödub 150 aastat müsli leiutaja Maximilian Oscar Bircher-Benneri sünnist. (Homme saab Altmõisa külalistemaja 14 aastat vanaks, aga seda nad raadios ei rääkinud 😊).
Põhimõtteliselt ma seda müsli-lugu teadsin ja Bircheri müslit, mis praegugi kaubamärk, samuti. Bircher-Benner (22.08.1867-24.01.1939) oli Šveitsi arst, kes ise väidetavalt tervenes õunu süües kollatõvest. Õunad olevat olnud ainus asi, mille järele tal üldse isu oli. Kes kollatõvega kokku puutunud, teab, et tegemist pole nalja-haigusega ja selle kätte võib äragi surra. Bircher-Benneriga õnneks seda viimast ei juhtunud. Paranemisest innustust saades arendas ta tervisliku toitumise teemat edasi. Teda peetakse toortoitumise isaks, sest esimene müsli, mida ta soovitas, koosnes ööseks veega likku pandud kaerahelvestest, hommikul lisatud riivitud õuntest ja sidrunimahlast, pähklitest, meest jne. Küsimusi on tekitanud suhkruga kondenspiima lisamine, mida doktor oma müslile lisada soovitas. Tänapäeva tervislikult toitujad jätavad selle pigem ära, aga sel ajal oli ilmselt oluline, et piim oleks steriliseeritud ja riknemiskindel. Muidu on esimene müsli meilegi ju üsna tuttav segu, mida iseenese tarkusestki kokku segatud. Kui värskeid marju ka pisut juurde raputada, on hommikune toidunauding olemas kasvõi homme.
Bircher-Benner ei olnud fanaatiline toortoitlane, vaid eelistas mõõdukust. Tema põhimõtted kõlavad kaunis tänapäevaselt – taimne toortoit on tervislik; toit peaks olema tasakaalustatud, täisväärtuslik ja suuremalt jaolt taimne; mälumine on toitainete omastamisel oluline, nagu ka keskkond kus süüakse; valgus, õhk ja vesi tugevdavad naha kaudu tervist; õige hingamine on elu alus; kui tahad olla terve, tuleb ennast liigutada; elu vajab loomulikku rütmi, korrapära ja piisavalt und ja viimaseks, mida me ikka kipume unustama – tasakaalustatud hinge-elu on tähtis (Seelenhygiene). Kas saaks siia veel midagi lisada või vastu vaielda?
Tema kliinik-sanatoorium mägedes Lebendiges Kraft (Elav Jõud), mille ta asutas 1904, töötas aastani 1995, mil külastajate nappuse ja aegade muutmise tõttu kinni pandi. Hiilgeaegadel polnud tal prominentsetest klientidest puudus, mis muidugi näitab seda, et inimloomus ei ole siiani oluliselt muutunud. Kirjanikest on nimetatud Rilket, Hesset, Thomas Manni, Rollandi.

Altmõisa müsli

Kogu selle pika jutu lõpetuseks tahan öelda, et kohapeal valmistatud müsli on Altmõisas olnud 14 aastat laual, kokk Tiina aegadest tänase päevani. Me pole müslit poest mitte kunagi ostnud. Meie müsli on läbi teinud parajaid uperpalle – alguses saavutati krõbedus õliga, aga sellest oleme loobunud. Praeguseks kasutame mett või agaavisiirupit. Muidugi võib ka pisut kookosõli lisada. Kõikvõimalikest helvestest oleme müslit teinud, kõiki kättesaadavaid seemneid lisanud. Praegu oleme eriti tervislikud – kasutame Lauri-Jaani talu ökokaerahelbeid ja Tammejuure talu kanepiseemneid.
Mesi või siirup segatakse natukese veega, valatakse kaerahelvestele, lastakse sisse tõmmata. Lisatakse pähklid ja sellised seemned, mis röstimist kannatavad ja küpsetatakse siis ahjus madalapoolsel kuumusel (160-170) paar korda vahepeal segades kenaks helepruuniks. Viimase väljavõtmise järel enam ei segata, peale visatakse tükeldatud kuivatatud puuviljad, rosinad, marjad, vahel ka šokolaad ja jäetakse kuumale pannile jahtuma, krõbenema. Ja siis hommikul ongi müsli olemas. Juurde kuulub ise segatud jogurt – lisame rammusale maitsestamata jogurtile värsked või sügavkülmutaud marjad juurde. Seda me oleme ka algusest peale teinud.
Meie maja viimase müsli tegi Pille – sai eriti hea ja krõbe. Eelviimase tegin mina – ja see jäi natuke pikemaks ajaks ahju. Üks nõks enne kõrbemist sai välja. Keegi küsis – oo, sa oled granolat teinud? Ei ole, näitasin Natile arvutis mingit broneeringuasja hoopis. 😊