Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Archive for aprill, 2012

Kui vähegi saad, ära luuleta!

Võib-olla käivad mujal asjad teisiti, aga meil on nii.
Liikumapanevaks jõuks on tunne. Tunde järel tuleb kohe toit.
Toidust saab pilt, sest köögikunst on (kõhtu)kaduv.
Seda taldrikutega lippamist õiges valguses pildi saamiseks – millise nurga all päike kus parajasti paistab ja ega jäätis ära ei sula!
Juba jälle sa hakkad – ütleb Ilona, aga ega ta eriti pahane ei tundu olevat.

Varakevadine pestotegu

Pesto ei ole enam miski maailmaime. Seda peab tunnistama, et klassikaline basiilikupesto on ikka hea küll, sellega koos võib isegi makaroni (vabandan sõnakasutust) süüa. Aga millal need basiilikud ükskord veel tulevad! Selle ajani jõuab inimene vitamiinipuudusest nõrgaks jääda.
Pole siin muud kui korv kätte ja vaatame, mis kuuskede tagant ja aiamaalt paistab.
Naadid on juba suured, rõõmsalt lisandub nõges, (mmm… nõgesesupp ja nõgesekuklid sihikul), nurmenukud on täitsa tegijad, ehkki õitsemiseni läheb veel aega, aga mitte pikalt. Murulauk ja muud laugulised olemas. Isegi piparmündirosetikesed paistsid kasvuhoonest mulla seest! Meil on kasvuhoones natuke piparmünti just selleks, et ei peaks nii kaua nende tärkamist ootama. Ja nüüd, kui lubatakse nädalavahetuseks pluss 21 kraadi Celsiust, siis on nagu isegi kurb, et kohe toimub plahvatus ja kaunis lootusrikas karge kevad läbi saab.

Esimene pestotegu sai sel kevadel paari päeva eest tehtud.
Juhtumisi olid Sofia ja Patricia, üks Georgiast ja teine Hollandist pärit politoloogid, vanas majas vabad ja vallalised ja nii said nad rakendatud naadikorjamise vankri ette. Lääne-Euroopa inimesele, (huvitav, kus see Georgia küll geograafiliselt asub?), tundub imelik, et maast võetud asja saab karistamatult (kõhuhaigused, kurjad inimvihkajalikud pisikud jne) süüa.
Seega, neil võib õigus olla, pange oma saak vette. Muld vajub põhja, okkad korjake välja. Pole paha, kui iga lible veelkord personaalse kohtlemise osaliseks saab ja teie õrnade sõrmede vahelt läbi käib. Lisaks võtab väike vees seismine mõru maitset vähemaks, ehkki just see ongi pesto uba. Nõrutage korralikult, kuivatage ja tupsutage rätiku peal, sest pestosse pole vett tegelikult tarvis.

Kogused ja komponendid on loomingulised.

 

Naat, võilill, nõges või mida just leidub
Oliiviõli
Seemned või pähklid, mida on (seedermänni, piinia, päevalille, panime ühele osale ka kreeka pähklit ja polnud paha.)
Parmesani asemel läks käiku kohalik kadakajuust.
Sidrun, parem kui päris, sidrunimahlaga peaks ettevaatlik olema.
Küüslauk!
Must pipar, sool
Olen kohanud ka sellist retsepti, mis soovitab panna 3 spl toasooja võid pestosse. Hakkasin vahepeal oma mõistuses kahtlema, aga tõesti, otsisin retsepti üles ja nii seal seisab. Ja mulle meenub, et mu esimesed pestoteod olid tõesti sellised, et kui oli öeldud 68 g seedermänniseemneid, siis nii sai ja täpselt seda ja ei grammigi rohkem.

Korralik blender või köögikombain on tarvilik. Sõna pesto tuleb itaaliakeelsest sõnast pestare ja tähendab suruma, tampima, jahvatama ja viitab pesto valmistamise klassikalisele viisile uhmris. Aupaklik kummardus itaalia emadele! Aga meie siin nii tugevad ei ole ja arendame oma varianti pestot, mille peale itaallased langeks minestusse.
Noh, kas see on siis uus eesti köök või midagi sinnapoole?

Natuke rohelisi naadilehti blenderisse, las olla õhuliselt! Sorts oliiviõli peale, blender käima. Lisa natukesekaupa naati. Jumala eest, ärge näppu, lusikavart ega mingit muud asja töötavasse blenderisse pistke, isegi kui tundub, et ta oma tööga hakkama ei saa. Ainult mõttejõul võib püüda mõjutada seal toimuvat protsessi!
Vahepeal pea kinni ja maitse ja muudkui lisa komponente. Segu muutub järjest kaunimaks! Liiga peeneks pole mõtet lasta, aga eks see on rohkem maitse asi. Vitamiinid ei hävi!
Riivi juust ja lisa lõpus käsitsi segades juurde. Või ka, kui seda kasutad.

Pesto on kiirestiriknev kraam, kõik on ju värske. Külmkapis seisab ta õhukindlat suletuna ja õliga ülevalatult maksimaalselt nädala. Pestot saab ka külmutada, sel juhul jätke juust lisamata. Selle võib panna enne tarvitamist, aga ega ilma juustutagi viga pole, ehkki siis ta pole pesto ka.(Itaallased jälle minestavad.)
.
Altmõisa hitt isutekitajana on röstsai või -kukkel värske pestoga.

Röstsai alla, pesto peale, siis tomativiil, sidrunist paar tilka mahla ja värskelt jahvatatud musta pipart. Võimalik, et selline kooslus hüüab ka juustu järele.  Suvel, kui on oma tomatid ja püha basiilik ise oma lehekesi loovutab, siis….!

Hoiatus: pesto sees on väga palju energiat!

Advertisements

Sildipilv