Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Archive for november, 2012

Suveunenägu

DSC_6124

Olen küll juba pea 20 aastat Tuuru külas toimetanud, aga ikka pakub elu üllatusi toredate ümberkaudsete inimeste näol.
Peaksin ehk naabrinaistest ühe eraldi jutu kirja panema. Polegi siin ümbruses maju ega midagi, aga vingeid naabrimutte on küllalt ja paistab, et neid tuleks nagu juurdegi. Kõik natuke nõiamoorid ka, või midagi sinnapoole.
Aga võtame järjest.

Jana ja Anna. Nii see lõhnatunnetus käib, ikka kinnisilmi.

Jana ja Anna. Nii see lõhnatunnetus käib, ikka kinnisilmi.

Lubasin eile kergemeelselt postitust Jana kohta. Tema looduskosmeetika raamatut esitletakse homme kl 16.00 meie majas, aga… vaadates suviseid pilte sellest, kuidas külalistemaja köögis asjatavad Jana juhtimise all meie suvetüdrukud vanast majast, healõhnalistes pilvedes ringi heljudes ja iseendale väega asju kokku segades, tahaks panna üles kõik need pildid ja öelda, et juttu lugege raamatust juurde. Ega ma paremini ikka ei kirjuta kui autor.
Et siis Looduskosmeetika, Jana Koel, kirjastus Hea Lugu, nõudke hästivarustatud raamatukauplustest!
Kuid väike arupidamine iseendaga ja otsus sündiski! Paar pilti blogisse ja ülejäänud Altmõisa külalistemaja FB-albumisse.

Meeli, Jana, Anna, Saara ja Triin ümber nõiaköögi pliidi.

Meeli, Jana, Anna, Saara ja Triin ümber nõiaköögi pliidi.

Ilusad noored inimesed ja väge täis suvised ürdid, õied, lilled.
Tunnistan, et sel päeval kokku keedetud kreemide ja šampoonidega ja kehakoorijatega olen toimetanud hilise sügiseni ja osaliselt kauemgi. Olen nendega üliväga rahule jäänud.
Pirtsaka šampoonitarvitajana ei kõlba mulle enamasti üks ja ei sobi teine.
Jana vaatas mulle kõigepealt otsa ja ütles, – see, see ja see. Ja siis lähedki, korvike käes nagu Punamütsikesel, aga ilma koogi ja mahlata, ja otsid oma taimi. Paras meditatsioon ja tunnetuse avardamine. See segu, mille ma oma käega maja ümbert kokku korjasin – lavendel, angervaks ja salvei, lõhnas šampoonipudelis lihtsalt hurmavalt. Kui ise poleks teinud, ei usukski.
Selle pilootprojektiga tahtsime lihtsalt proovida, kuidas meil see nõiaköök õnnestub. Õnnestus, alustasime kell kümme hommikul ja lõpetasime kuue paiku, tüdrukud läksid nii hasarti ja taimede ja lõhnade maailm ei lasknud enam lahti.
Kui Jana nõus on, saab ehk edaspidi ka meie maja külalistele looduskosmeetika valmistamist pakkuda.

DSC_6195

Õnnelikud ja kaunid kreemisegajad olid Altmõisa suvised vabatahtlikud Reelika, Hanna, Marii, Triin, Anna, Saara.

Advertisements

Ürdiriiul

Altmõisa maja armastab taimeteesid ja ürte. Ma vaatan ja imestan, kuidas nagu iseenesest aasta-aastalt pikeneb taimeteedega purgirida riiulil, majaümbrusest korjatud ürdid sees. Muud saladust siin pole, kui et taimi tuleb õigel ajal korjata ja õigel viisil kuivatada. Kogused, mida me vajame, et talvel külalisi rõõmustada, on kindlasti suuremad kui kodus. Mis otsa saab, on otsas ja järgmisel aastal on jälle kuidagi teisiti.


Kõige esimene meie majja tulija oli piparmünt, need said siia Luule mahitusel toodud ja kasvama pandud. Ja kasvavad hästi. Käisime isegi Elvas aednik Kähri juurest erinevaid münte toomas. Tundus, et kõiki neid on vaja ja rohkem. Praegu on nendega nii, et eristada saab  münte kasvuajal välimuse järgi ja eraldi saab siis ka korjata, aga milline mis nimega oli, seda enam ei tea. Nende hulgas oli kookosmünt ja apelsinimünt ja sinine münt ja andke mulle andeks, et rohkem nimesid meeles ei ole, aga vähemalt kaks münti oli veel. On küll erinev maitse kui teadlikult läheneda.
Vanast ajast kasvab meil nn Saksamaa piparmünt, millel on tõesti meeldiv ja selge tugev piparmündilõhn ja mis on oma nime saanud sellest, et Luule tuttav tõi selle taimekese Saksamaalt oma märkmiku vahel Eestisse ja siin ta vohama hakkas. Meil on ta samuti elus ja au sees, kõige tugevama lõhna ja maitsega, kõige kaunima rosetiga koogitükile kaunistuseks panna. Üldse armastame piparmündilehekesi igale poole ilu pärast pista ja oksi veekannu torgata. Veekannus on eriti uhked õitsevad piparmündid, helelillad õied veest välja vaatamas. Olen püüdnud imekauneid mullimustreid piparmündilehtedel kaameraga tabada. Kui juba hoog sees, siis pistame suviti vette ka kõiksuguseid muid lõhnavaid ja maitsvaid ürte ja nende õisi.
Piparmündid kasvavad meil piparmündimäel maja taga, kus ka kohalikud nastikud päikesepaistelisi suvepäevi veedavad. Sealsamas kasvavad ka saialilled, juhul kui me ei unusta neid külvata. Nad külvavad ennast muidugi ise ka. Saialill kipub tavaliselt kõigepealt otsa lõppema. Võib-olla sellepärast, et armastame neid kuivatada õisikuna, puhtalt ilu pärast ja nii ilusat asja ikka purgist võetakse. Saialillega peab hoolas olema, et järjest puhkevaid õisi ära näpsida ja kuivatada, aga seda innukamalt nad ka uusi õisi teevad. Vahel läheb igapäevane meditatsiooniharjutus saialillepeenra kohal meelest. Tulemuseks see, et saialille võiks alati rohkem olla. Piparmündi ja sailille sõber sealsamas mäe otsas on meliss, mis teeb õnnelikuks. Kelle jaoks piparmünt kangeks jääb, võib proovida mahedat melissi.


Ja siis on meil riiulil tavaline petersell, mida supi sisse pannakse. Petersellitee eraldi võib-olla pole nii ahvatlev, aga paar näputäit lisaks mõnele muule teele on seedimisele hea ja alandab turseid, kus need siis ka poleks. Ühesõnaga, aitab ilus olla. Purk saab regulaarselt tühjaks.
Pärnaõied on meie suurtelt pärnadelt otse maja kõrvalt. Sel aastal oli Triin see, kes meid päästis, äärepealt oleks korjamisega hiljaks jäänud seekord. Kui pärnad õitsevad, siis on põhiliselt üks päev, mil neid korjata saab ja seda tuleb siis teha mesilastega võidu. Nemad juba teavad, mil õied oma tippvormi saavutavad. Kui samal päeval on suur grupp majas, võib juhtuda, et ei jõuagi õigel ajal korjama. Möödunud vihmasel suvel oli pärnade õitseaeg lühem kui tavaliselt. Tippvormist üle läinud pärnaõisi võib korjata küll, aga see pole enam see. Pärnaõisi on sel aastal paras kotitäis.

Natuke sama lugu on nurmenukkudega, mis kevaditi kuuseheki taga maa kuldseks muudavad. Pistame nende rohelisi lehekesi kevadisse salatisse ja meie tüdrukud nopivad nende õisi korvitäite kaupa.


Viimased majja tulijad on põdrakanep ja angervaks. Nemad on Terje toodud. Otseselt ka, Terje nad korjas ja kuivatas ja meile sõbraks tegi.
Ja niimoodi meie ürditeeriiul tasapisi pikeneb. Saab siis näha, kes tuleval suvel üle ukse astub.
Aga miks ma seda kõike kirjutan? Ainult puhtast igatsusest suve järele. Sest täna lükkas sahk sel aastal esimest korda külalistemaja teeotsa ja majaesise ringi lahti ja Ullo ostis lumepuhuri.

Järgmine postitus on juba teada. Kirjutan Jana Koelist ja tema looduskosmeetika raamatust. Õieti tahtsingi tänase postituse sellest teha, aga mis parata, teeriiul trügis vahele. Arusaadav ka, taimed siin ja taimed seal samuti.
Jana esitleb oma raamatut “Looduskosmeetika” Altmõisa külalistemajas 1. detsembril kl 16.00.
https://www.facebook.com/events/447996405257644/
See on meie oma Tuuru küla raamat, Jana on meie naabrinaine, otse üle põllu ja metsa taga Põgari poole. Varsti juba ehk sellestki, kuidas meie tüdrukud koos Janaga kreeme, šampoone ja koorijaid valmistasid. Sellest on mul ilusaid pilte ka. Jääge meiega!

Sildipilv