Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Archive for september, 2012

Kõik purki!

Mida edasi, seda enam pööraks otsa tagasi.

Ja polegi siis imestada, kui peale tuuritamist Euroopa lavadel jõuad oma Nuustaku rahvamajja ja tuletad meelde kunagised mõnusad maitsed ja maitsekooskõlad.

Meenub, et lisaks sügavkülma pistmisele saab talveks hoidiseid teha ka vanal heal keetmise meetodil ja kompottidel on oma võlu. Aga kuna me oleme nüüd ikka natuke arenenud ka, siis me loomulikult ei pane enam marju-vilju pooleks suhkruga vaid püüame trikitada pastöriseerimise-steriliseerimisega, et vähema magusaga läbi ajada. Ja moosisuhkur on siin ka abiks.

Oma lastele, kes polegi ehk enam lapsed, laulan nagu raamatust, kui nad moosi keetma hakkavad: kõigepealt köök puhtaks! Ei mingeid vettinud nõudepesulappe kraanikausi serval! Seal elab sees terve loomaaed, ehkki sa seda ei näe. Ja hoidku issand hallituse eest kusagil peitupugenud topsikus! Siis võid parem kohe oma tooraine ära visata, mis temast enne veel keeta ja purgistada. Aga kui puhtusereeglitest kinni on peetud ja purkidel kaaned kõvasti peal, seisavad su hoidised nagu kompud kas või sada aastat jutti. Seda siiski praktikas kontrollida ei saa.

Selles mõttes on vana maja suur puupliit küll tõeline õnnistus. Millised moosid sealt tulevad! Ja otse pliidi serval seisnud kuumadesse purkidesse ja pea peale seisma. Esiteks reedab väike susin vedelama olluse puhul õhulekke ja teiseks saavad kaaned ka kindlamalt steriilseks.

Meil endal sel aastal küll õunu pole, sest nagu permakultuuripropagandist Ullo ütleb, viis suure õunaaia risust puhtakslõikamine selleni, et õunaaiast sai monokultuur, kahjurid leidsid maitsvad õunapuud üles ja panid õied nahka. Seda ma võin tõesti tunnistada, et neid oli seal hulgaliselt, nii õisi kui kahjureid. Sestap saame sel sügisel loota ainult naabrite heasoovlikkusele, kellel pole nii monoaed nagu meil ja sellele, et järgmisel aastal läheb paremini. Tänan, Ketlin! Kohe tuleme õunte järele!

Valge klaari moos põldmarjadega

Läänemaa ja põldmarjad käivad kokku nagu kurg ja kirves. Tasub õppida hindama lihtsaid ja kättesaadavaid asju, sest võib-olla ei ole need teistele kättesaadavad ja on seega midagi erilist! Selle järele Läänemaale ju tullaksegi, on mu kindel veendumus.

Ja nüüd, kui õunaaia kraaviperved põldmarjadest  mustendavad, teeme põldmarjakompotti omas mahlas ja valge klaari moosi põldmarjadega.

Valge klaar on mu meelest oma hapukasmagusa maitse ja kerglaselt koheva olekuga üks paremaid moosiõunu. Teda tuleb aga õrnalt kohelda, kiirelt koorida ja mitte lasta tumedaks tõmbuda. Surnuks ei tohi ka keeta. Vahetevahel on õnnestunud saada imeliselt helekollane moos, mis maitseb nagu …. no nagu valge klaari moos ja näeb välja nagu mesi!

Mida edasi, seda rohkem meeldivad mulle naturaalsed maitsed. Ei pane enamasti midagi keetmisel lisaks, ei ingverit, kaneeli ega piparmünti. No vahel vanillikauna ikka panen, mis salata, aga see on ka pigem nagu nostalgia taga ajamine. Vürtsmoosiga on teine lugu, nagu nimigi ütleb, pole seal  mõtet vürtsiga koonerdada. Mõnel järgmisel korral räägin sellest, et parim maitseaine on must pipar. Praegu aga moosi juurde tagasi.

Valan paksupõhjalisse potti pisut vett.  Eks igaühel on oma äraproovitud moosipotid, mis alt ei vea (või just veavad alt) ega põhja kõrveta. Lasen õuntel puupliidil keema tõusta, tavaliselt nad ei kõrbe põhja, aga on juhuseid olnud igasuguseid. Hoian kaane peal ja hautan mõne aja, kuni moodustub suuremate tükkideta helekollane vahune mass. Vahel tuleb pisut takka udjada kas puulusika või pudrunuiaga, et saaks kiiremini.

Siis lisan suhkru ja selle kogus on tõesti maitse küsimus. Mõnikord kasutan moosisuhkrut ka, aga see pole üldse kohustuslik. Kui moosil on juba moosi välimus, viskan sisse põldmarjad, jälle nii palju kui parajasti on ja raatsin. Pärast suhkru lisamist õunad enam edasi ei lagune, samal põhjusel ei saa ka magusatest õuntest head siledat moosi. Suhkruses moosis ei lagune ka põldmarjad päriselt, aga annavad  oma värvi ja maitse ikka. Kõik see korraks keema ja purki. Mauh. Kui see pole gurmee, mis see siis on? Talvel juustuga nakitseda või unisel pühapäevahommikul paukuva pakase saatel pannkoogi peale määrida.

Sellega seoses annan teada, et Altmõisas on nüüd pühapäevahommikuti pannkoogid. Nagu kodus. Tegime neid ikka vahetevahel hommikusöögi elavdamiseks, kuni sel suvel sattusid mitmed pühapäevad järjest pannkookidega olema. See hakkas meile meeldima. Miks siis uut jalgratast leiutada, kui vana sõidab hästi. Niisiis, kes pühapäeviti meie majas on, võib loota meie armsa Linda munadest uskumatult kollaseid kooke ja oma aia hõrku moosi.

Õunakoored koorige kenasti õhukeselt ja kuivatage ära! Kuivatada tuleb  kas väga soojas ruumis või ahjus madalal temperatuuril  või siis kuivatis, kellel on selline uue aja riistapuu. Õunakoori ükski terve aruga inimene ära ei viska, nendega on ju nii palju vaeva nähtud! Võib-olla ma ainult sellepärast viitsingi moosiõunu koorida, et koortest saab väga head teed.

Advertisements

Sildipilv