Nagu Itaalia

Täna ei tule ühtegi retsepti. Tahaks niisama rääkida.

Kevadkohvik on meil täiega käima läinud. Ehk nagu ma eputlevalt olen öelnud, sel kevadel on toimunud paradigma muutus – oleme lisaks majutusasutusele muutunud ka toitlustusasutuseks. Ja on üli-ülivahva, et lisaks juhuslikele möödasõitjatele, kes tulevad sisse kohvikusildi peale, on kohalikud inimesed hakanud meie kohvikut üha enam sihiteadlikult külastama. No lihtsalt tulevad ja istuvad maha ja tellivad pokekausse, haugikotlette, Martna lihapalle, meie käsitööjäätist (Ilona tegi ülihead soolakaramellijäätist jälle! Ja Anu tegi Esta-masinaga vahvlikausse!) ja vana head Pavlovat või mõnda muud toredat kooki. Väga populaarsed on Anna (meie juhatajanna) kokteilid. Vooruslikud ja mittevooruslikud, ehk siis alkoholiga ja alkoholivabad. Üks seltskond prouasid käis ja soovis mittevooruslikku Mojitot. Õnneks on meil ikka ka valge rumm köögikapis ootamas.

Tunnen jälle ära vana hea Altmõisa köögi, mille tugevus seisneb selles, et kõigi tegijate parimad oskused on kasutusele võetud ja igaüks teeb seda, milles ta hea on.  Meil pole staare, on meeskond. Vabandust, naiskond. Seda, milles sa tugev pole, saab arendada. Ma olen õppinud isegi head pastat tegema, mida ma küll kunagi poleks endast uskunud.  Pasta Carbonara näiteks, aitäh, Tiina ja aitäh, Jaan, hooandmise eest!

Siit on nüüd hea edasi liikuda 6.-7. juuni nädalavahetusse, mil Haapsalus oleks pidanud olema Itaalia veinipidu.

See eest on nüüd Haapsalu kohvikutes 2+2 söögipidu. Meiegi vaatasime oma menüüd ja pistsime sinna parimaid Itaalia köögi sugemetega palasid. Meelde sai tuletatud zabaglionekreem, ekstra selle jaoks Marsala hangitud. Tiramisu pistsime pokaali ja erandkorras kasutasime amarettot. Tavaliselt saab ikka Vana Tallinnaga tehtud, aga Itaalia nädalavahetusel see ei lähe mitte. Panna cotta sai kirsside asemel hõrgutava hapukasmagusa maasika-rabarberikatte. Veini juurde Gorgonzola juustuga maasikad ja õunad.

Pastat ja pitsat ei võtnudki menüüsse. Kui keegi just küsib, siis vaatame. Selle asemel pakume vana head safranirisotot. Safrani ostsin jällegi Grüne Wochelt Iraani müüjalt. Miskipärast ma arvan, et see on ehtne, igatahes on see safran varem nii käitunud. Kuigi risotto milanese  juurde kuulub klassikaliselt osso buco, siis otsustasime seekord valida värske haugi kotleti. Ei hakanud Itaaliast sardiine või merikuradeid tellima.

Küülik laagerdab tsitrusemarinaadis ja ootab, millal saaks polentale pikali heita. Polenta on lihtsalt uskumatult hea või ja parmesaniga. See on minu tõeline vau! elamus Itaalia nädalast.

Noarootsi ei asu küll Itaalias, aga oma sparglid saime sealt. Lisaks Eesti Seenefarmi lõvilakk ja austerservik, mida kergelt praetult  ja pisut marineeritult suupisteks pakume. Sellised seened, et oigama võtab! Ja kõik Läänemaal, siinsamas ukse all, ainult avalda soovi!

Kiusatus on kasutada Tammejuure kanepiõli ja rüpsiõli, aga peame seekord vist ikka jääma oliiviõli juurde. Või noh, kes teab. See rüpsiõli teeb kogu maailma kuldseks ja maitseb hea.

Menüüs on ka mõned supid – kreemjas koduaiatomatitest püreesupp. Ah et kuidas see võimalik on? Ikka on, meil on keldris veel mõned hilissuvistest tomatitest pakatavad purgid varuks. Ise tehtud, hästi tehtud. Ja kohe tulevad uued tomatid.

Vahelugemine. Tomatisupiga on seotud mu üks naljakamaid kulinaarseid kogemusi. Nimelt tellisin hilisel tunnil Riia lennujaamas enne väljalendu tomatisupi. Sest suppe ma armastan ja tahtsin midagi head ja sooja ja turvalist ja tomatisupp tundus neile kriteeriumidele vastavat. Kukkel oli otsas. Hind jäi samaks. Supp oli tegelikult soe tomatimahl. Purskasin sellest aru saades ohjeldamatult naerma ja ei suutnud enam lõpetada. Nagu lusikatäie suu juurde tõstsin, nii aga jälle naerma purtstasin. Sest reaalsus ja ootused ei puutunud üheski punktis kokku. Eks ma iseenda üle ikka naersin. Tomatimahla saab ju katlasse juurde lisada, aga kui kukkel otsas on, siis seda pikemaks ei venita.

Menüüs on meil ka nõgesesupp, mis kõlab nagu Eesti, aga ei ole seda siiski. Lisatud on valget veini ja rukolat ja peekonit. Ja muidugi parmesani. Rukolat uputab kasvuhoonest peaaegu uksest välja. See tuleb ära süüa! Nõndasamuti jätkub muud pestokraami. Ainut basiiliku oleme pidanud poest ostma. Anu on käe ciabattaga soojaks teinud, nii et see on ka supi juurde olemas. Ilona teeb foccacciat ahjutomatite ja rosmariiniga.

Inimesed kirjutavad meile ja küsivad igasuguseid asju. Näiteks küsiti äsja, et kas meil on nüüd juba suvekohvik? Kolm küsimärki mu silmades. Küsimuse mõte oli selles, et kas suvekohvik on iga päev avatud, sest kevadkohvik on ju üksnes nädalavahetusel lahti. Oma loogika selles on. Saladuskatte all ütlen, et jah, nädalavahetuseks valmistume me hoogsalt ja korralikult, igal nädalal menüü muutub vastavalt kohaliku tooraine saadavusele, aga ka nädala sees, kui oleme majas ja uks lahti on, ei jää keegi meil tühja kõhuga. Astuge aga sisse ja küsige süüa. Me ei kuuluta neid aegu küll ametlikult välja, sest on ka nädalaid, kus kahel või kolmel päeval keegi meie maailma äärel asuvasse kohvikusse sisse astuma ei satu ja siis on lihtsalt ebarentaabel kohvikut mängida. Aga kui ennast sisse nihverdate, näiteks ette helistades, siis saab süüa ka. Risotot või pastat või frititud suvikõrvitsaid või seenekastet, kodujäätist vahvlikorvikeses või kohmakat või trühvlikooki või mõnd Anna imelist kokteili Tänava talu metsikute siirupitega, vooruslikku või siis üldse mitte nii väga. Tulge aga tulge! Meie ootame teid!