Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Kiire sisevaatlus

Kukeseeneaeg meid ei murra!

Läänemaa toiduaasta on Altmõisale sellise kiirenduse andnud, et kogu aeg on tunne, et rongi tagatuled paistavad ja joosta tuleb järjest kiiremini.

Kõigepealt tegime leiba ja siis tegime veel leiba ja vahepeal tegime peenleiba ka. Lisaks siinkirjutajale on leivateo saladused omandanud meie kokad Anu ja Ilona. Sama leib, aga igaühel siiski oma käekiri. Eriti toredaks läheb asi, kui üks alustab eelmisel õhtul kuuma veega ja teine järgmisel päeval klopib ja kolmas õhtul vormib ja küpsetab. Siis on küll päriselt tiimitöö. Põhimõtteliselt saaksime oma leiva ka Coopi müüki panna, aga reaalsust arvestades ei ole meil selleks esialgu võimsust. Nii et lepime Läänemaa O.T.T.-iga, kuigi ka sinna kohale jõudmine on mõnikord raskendatud, kui maja on rahvast täis. Ja ega see ei olegi tuluprojekt. Oleme lubanud ja kuni vähegi võimalik, siis ka leiba viime. Sinalepa hapusaia ja juustukaku jätsime praegu O.T.T.-i nimekirjast välja, sest need tahavad veel arendamist, et alati täpselt sama toode tuleks.

Seejärel tegime haugikotlette ja haugikotlette ja veel haugikotlette. Pusku Indrek ei jõua meile nii palju kalahakkliha oma imeseparaatorist ette vedada, kui palju me seda taldrikutel välja kanname. Kui meie kevadkohvik alustas, ostsime kolmapäeviti kalamehelt neli haugi, fileerisime, tegime sabadest ja sarvedest supi ja ülejäänust kas kalaknellid supi sisse või haugikotletid. See oli just paras nädalavahetuse kogus. Vahetult enne koroonat olime Indreku käest esimesed proovipartiid kalahakkliha saanud ja heaks kiitnud, maitse oli suus. Sellist nõudlust ei näinud me ette, ise ei jõuaks elu seeski nii palju hakkliha masindada. Indreku puhul võid kindel olla kala värskuses ja kvaliteedis. Ja eks see nõudlus on Arteri artiklist hoogu juurde saanud. Hea on olla pildis!

Sel kevadel-suvel on haugikotletid üldse väga teemasse. Ma olen alati öelnud, et asjad ja ideed liiguvad õhku pidi. Korraga tuleb igalt poolt sama info, tehakse samu toite, kasutatakse samu nippe.  Ja kusjuures mulle pole neid keegi õpetanud, pole kellegi pealt maha kirjutanud, ise mõtlesin välja koolis õpitule tuginedes.

Suvi on olnud lihtsalt metsik. Tööd on nii palju, et isegi Valge Daami päevadele ei jõudnud ei kauplejana ega ka külalisena. Millest on muidugi kahju, aga see-eest käis seal meie supitermos koos Pliidi ja Plikaga. Vähemalt keegi käis.

Kui juuli lõpust harutama hakata, siis kõigepealt oli nädalane vaikuselaager, siis üks lühem retriit, siis oli emade-laste laager, praegu käib Anne Parmasto maalilaager, siis tuleb pulm, mis kevadel koroona pärast edasi lükati. Üks grupp, Tartust pärit, on vahepealt tühistanud, sest koroona! Poleks olnud turvaline ühes bussis sõita. Täielik mõistmine meie poolt.  Ja selle kõige juurde üksikkülastajaid, peresid, kes otsivad turvalist keskkonda. Enamik Eestist, mõned üksikud väljastpoolt. Rõõmustame, et ka linnuvaatlejad ja loodusturistid on liikvel. Kui ei tule tagasilööke, saab olema ilus suve lõpp ja töökas sügis.

Ja nüüd on see aeg, kus ka põldmarjad sinetavad põõsastes ja kraavikallastel. Ise ei jõua korjama, või vähemalt kohe ei jõua, aga meil on häid sõpru, kes hädast välja aitavad. Esimesed põldmarjad on käes, homme tuleb valge klaariga moositegu. Oooo!

Täna oli tõeline päeva üllatus – punased sõstrad! Meil endil neid põõsaid ei ole, aga punase sõstra tarretis on võrratu. Pakuti marju ja ütlesin, et tooge! Aga kui siis kööki lõpuks viis ämbrit punaseid sõstraid saabus, kokku 42 kg, võttis karbi lahti. Lõpuks naersime kõik ja saime aru, et nüüd tuleb panna pada tulele ja tarretis keema. 1/3 marjadest on purgis ja rohkem tarretist vaja pole ka. Homme tuleb tegemisele siirup. See on laisa inimese värk, lihtsalt pane puhas pudel mahlaaurutajale alla ja mine ise minema.

Soovidega tuleb olla ettevaatlik! Soovisin punaseid sõstraid ja saingi. Oleks pidanud äkki koguse täpsustama?

Seda ma kavatsengi teha, sest homme tulevad meile lõunale toidublogijad, kes Läänemaad mööda tuuritavad. Nagu ma Instagramist nägin, siis haugikotletti nad Dirhamis juba sõid. Õnneks on meil Martna siga madalal kuumusel ahjus ja võibolla saab kanaconfit’d ka. Ja imeõhukesi praekartuliviile punase sibula ja kukeseentega. Need viimsed on mu enda lemmikud just oma lihtsuse ja selgete maitsete pärast. Ja kui eelpool oli juttu põldmarjadest, siis dessert on vältimatult nendega seotud.

Homseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: