Tubli koer Villu II

Jah, päris piinlik on. Järjejutu osas, mida sai lubatud.

Olen varematelgi aastatel märganud, et suvekuudel ei taha blogimine kuidagi elu loomulik osa olla. Mõtteid on palju, aga teha veel rohkem ja õhtul, kui aega oleks, ei suuda ma tavaliselt enam selgelt mõelda, veel vähem midagi kirjutada. Aga kuhu me jäimegi? Me jäime Villu juurde.

Villut iseloomustab ülim lihtsameelsus ja heatahtlikkus kogu maailma vastu (välja arvatud kährikud, aga nemad on ilmselt ise eelnevalt  kuidagi halvasti käitunud). Heatahtlikkusele lisandub paras annus põikpäisust. Mis põhiline – Villut ei saa usaldada. Temast jääb mulje kui äärmiselt kodulembesest koerast. Küllap see nii ongi, ainult tema kodu piirid ulatuvad meist kaks kilomeetrit edasi Panga külla ja Laomäele mere äärde, kus ta sündis ja kus elab praegugi tema ema Tipa. Kiidevasse ja Puisesse ta õnneks ei lähe, ilmselt pole tal seal sõpru. See on täiesti tavaline, et keegi helistab ja annab teada, et Villu on kooli juures lastega staadionil kehalise kasvatuse tunnis või Panga küla rahvas ei saa oma kasse jalutada, sest Villu magab kellegi ukse ees. Villut kassid ei huvita. Aga no ega kassid ja nende perenaised seda ei tea, (kuigi selle aja peale võiksid juba teada), ja nii need konfliktid tulevad.

Loomult on Villu ülisõbralik ja nüüd vanemaks saades ka selgelt rahulikum. Siinkohal tahan väga tänada kõiki, kes Villu eksirännakutest meile teda on andnud ja loodan, et seda tehakse ka edaspidi. Tegemist on erivajadustega koeraga, keda me jätkuvalt kasvatada püüame ja pole lootust kaotanud, et temast võiks kord täiesti kuulekas koer saada. Ta vist on lihtsalt hilise arenguga. Hulkumise kombe sai Villu ema Tipalt, kes Villut meil koolitamas ja elutarkusi õpetamas käis. Samamoodi on tore ka sportlike kepikõndijatega kaasa minna, eriti kui kellelgi neist isiklik koer kõrval lippab. See meeldib Villule kohe eriti. Vaatad, et Villu on juba terve päeva kenasti kodus olnud, koos inimestega kõiksugu toredaid asju teinud, Sirleyga aias toimetanud, kanu valvanud, mutimullahunnikuid kraapinud, oma roosat kummipõrsast vääksutanud, kui ühel hetkel, otsekui silmamoondus, teda jälle pole. Kõik me oleme Villut külast otsimas käinud. Ta tunneb hästi sõidukeid, mis võiks ta koju tagasi viia, ülirõõmsalt ja väga sõbraliku ilmega hüppab porine volakas autosse ja laseb ennast koju ketti tuua. Jooksuga külla, taksoga tagasi. Peaaegu magu mustlase triatlon, ainult ujumas ei käi Villu vahepeal ja jalgrattaga ka ei sõida koju. Jalgratta kõrval saab Villu lipata küll ja võhma tal jätkub. Nii mõnigi vana maja suve-elanik võtab Villu ratta- või jooksuringile kaasa, lootes, et kui koer ära väsitada, ei kipu ta enam omapäi rändama. Mõnevõrra see isegi toimib. Ja kui vahel juhtub, et keegi märkab, kuidas valge nool üle põllu stardib, tuleb hüüda eriti lahke häälega :“Villu, Villu, tubli koer, tule siia!“, siis on lootust, et Villu pöördub tagasi. Loomulikult peab kuulekuse eest ka maiust andma. Villu allub ainult positiivsele motiveerimisele. Mingit mõtet ei ole temaga pahandada, siis ei kuula ta üldse. Õnneks on nii, et ketis olemine ei kurvasta teda sugugi. Meile endile oli see pigem trauma ja terve Itaalia perekond võttis selles osas valjuhäälselt poolt ja vastu sõna, jagunedes lepitamatuteks leerideks. Lõpuks jäid peale need, kelle arvates koer peab vahetavahel ka kodus olema. Kuna meil aeda ümber maja ei ole, siis ainus võimalus on kett. Rollo proovis ära ka sedalaadi elektrikarjuse, mis koerale ebameeldiva tundega märku annab, kui ta piiridest välja läheb. Lootused olid suured, loeti kirjandust ja konsulteeriti asjatundjatega. Ainus, kelle elu ja liikumist see vähimalgi määral ei muutnud, oli Villu. Ilmselt paksukarvalise ja kõvapealise puhul elektrikarjus ei tööta. See piirdetraat on meil kuskil praegugi maa sees, kellelgi seda enam vaja pole.

Uue tehnilise lahendusena on väljatöötamisel positsioneerimisseadmed kaelarihma küljes. Siis saab lihtsalt teada, kus koer on, ei pea tervet küla ja mereäärt läbi sõitma. Mõtlesime selle ka mobiiltelefoniga ühendada ja panna Villule teade rihma külge, et koera leidmisel helistage numbril……, või siis hüüab telefon rõõmsalt:“ Villu! Tubli koer, mine koju!“.

Kuuti Villu enamasti ei tunnista. Tema tuline samojeediveri laseb tal magada kasvõi lumehanges ja kasvõi kahekümne viie külmakraadiga. Tegelikult plaanime kuuti ikka ka, sellist keskmise soojustusega, et ülekuumenemist ei tekiks. Põhiliselt jääb Villu õuekoeraks, see meeldib talle endale kõige rohkem. Altmõisa külaistemajal oli septembris au võõrustada Vabariigi Valitsust Otto Tiefi valitsuse mälestusistugi järgselt. Tahtsime oma lemmiklooma küll vana maja juurde ketti panna, aga korraldajad arvasid, et las olla siis ehtne maaelu koos koerte ja kanadega. Villu pidas end üleval justkui oleks ta eluaeg Toompeal toimetanud. Võttis kõik saabuvad ministrid väärikalt vastu ja heitis turvameeste jalge ette paraadtrepile magama, nii et lahkujad pidid temast üle kalpsama.

Loomalugusid on mul veel. Järgmine postitus tuleb aga kindlasti toidust, sest jõulud pole kaugel. Haljendavate aasade järgi seda ei arvaks. Meil on jõulumenüü sel aasata mõnusalt vanaaegne, väikeste kiiksudega, et endal tore oleks ja sööjatele meeldiks. Varsti kirjutan!