Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Archive for mai, 2013

Kevad 2013

Advertisements

Kevad südames

DSC_6807

Sellel aastal hakkas mul korilussundkäitumine õige vara peale. Mulle endale on suureks üllatuseks sellise sunduse olemasolu üleüldse, aga tegemist on progresseeruva tõvega. Nagu mingi jõud ajaks korviga aasale ja iga liblet, mis maa seest välja tuleb, vaatan kui potentsiaalset toitu.  Seni kuni ma putukaid ja vihmausse nähes keelt ei limpsa, on ehk veel asi kontrolli all.

Mis seal imestada, üldsuse surve on suur, ehkki ma kinnitan, et omateada olen ma täiesti ise arenenud iga aastaga natuke hullemaks. Ilmselt olen sees mingis kollektiivses teadvuses või sinnapoole. Ei saa enam arvutitki lahti teha ilma, et sulle sealt näkku ei kargaks Pädaste peakoka soovitus – mine metsa, toit on seal. Ei lähe. Niipalju ma ikka veel võin ise otsustada, kus ma oma kirgi rahuldan. Võtan korvi ja kobin hoopis kuuskede taha nurmenukke korjama, külalistemaja köögiaknast paistab kenasti. Või lähen küngastele kääridega võililleõisi separeerima. Maja ümber kõik kolletab. Issand olgu kiidetud selle eest, et ta pole mulle ühtegi allergiat andnud.

Lennuõnnetuse toimumiseks peavad mitu turvaauku kohakuti sattuma. Sama on ka võilillemee ja rabarberi-võilillemoosi tegemisega. Kõigepealt tuleb õitsmise ajal kohal olla. Teiseks peab murutraktor katki olema. Pisaraid olen valanud ja ennast kaljudelt merre heitnud korduvalt, kui ilusate kollaste nurmenukkude asemel nagu võluväel tekkinud roheline asfalt laiutab. Teha pole midagi muud kui loota, et tuleb uus kevad. Aga pikapeale tekib sellisest asjast frustratsioon, sest ka kevaded meie elus on loetud. Aga nüüd, peale seda kui Tiit traktori korda tegi, niidavad sellega Hanna ja Ketlin, ja nemad suudavad meeles pidada, et nurmenukke maha ei niideta ja metsmaasikaõisi maha ei niideta ja üldse niidetakse nii vähe kui võimalik esiteks sellepärast, et ega selle traktoriga enam eriti niita ei saagi ja teiseks sellepärast, et pole vaja loodust lärmi ja tossuga saastada. Kohe süda sai kergemaks, ütlesin, mis mõtlesin.

Võilillede pärast ma varasematel aastatel pole osanud meelt heita, nemad on mu ellu tulnud, et jääda, esmakordselt sellel kevadel.

Võilillemee retsepte on terve internet täis, enamik nendest räägib õite hullust leotamisest ööde kaupa. Ma pole ühtegi retsepti esivanematelt pärinud. Võtsin NAMI-NAMI retsepti, see tundus kiirem ja leotamist ka eriti polnud. Asendasin sidruni rabarberiga. Aive Luigela pakub ühes oma raamatus ka kirsilehtedega siirupit, kus sama trikk kui arooniamarjadest kirsisiirupi võlumine. Aga ma arvan, et võilillel võiks ikka olla võilille maitse ja kirsil kirsi maitse sest mõlemad on head. Esimese laari võilillesiirupit tegin ainult kollastest kroonlehtedest. Teise siirupiportsu võililleõitele jätsin rohelised osad külge, aga ega see oluliselt tugevamat maitset ei andnud, ainult värv oli tumedam no ja võib-olla maitse pisut mõrkjam. Kavatseme võilillesiirupit salatikastmetes kasutada ja taldrikutele maitsvaid ilutriipe ja täppe vedada.

Ilona, Ketlin, Sirley ja rabarberid. Tundub, et nad meeldivad üksteisele.

Rait meenutas mulle, et möödunud aastal oli maasikapeol umbrohurestoranis tõsine hitt võilille-rabarberimoos. Mis muud, kui aga jälle korviga aasale. Mingi kogus rabarberi-võilillemoosi nüüd on olemas, aga teeme juurde ja rõhuga võilillele, mitte rabarberile. Helena, kes on meil administraatoripraktikal, lubas veel võililli korjata ja tõsise gurmeemoosi teha.   Ma kujutan ette, et kui võtta kollaseid kroonlehti ikka väga palju ja rabarberit vähem, ja mitte väga pikalt moosisuhkruga keeta, võiks tulemuseks olla tõeliselt vahva ja ilus päikesemoos.

DSC_6852

Ja siis on meil veel üks äsjane intellektuaalse omandi varguse juhtum. Naabrinaine Jana on kõvemat sorti nõiamoor ja FB jagas lahkelt tema haldjarüüpe retsepti, mis koosneb viinast, suhkurust ja nurmenukuõitest. Saan aru, et see on talveõhtuks unejook ja hinge rõõmustamise jook, mille retsept pärineb Jana vanaemalt. Sääskedega heideldes korjas Kerli suuret õunapuuaiast nurmenukuõied. Õite eraldamine tupsudest on jällegi paras kannatuse proov, aga meil on selline kord, et kui suu käib, käivad sõrmed ka ja nii need õied ära puhastatud saidki tööka kollektiivi poolt.

Kuldmune hakkab tulema

vanakana

Pildi tegi Kristjan Leppik

Kanadega on nüüd nii, et kevadeks on neid erinevatel põhjustel alles kümme, pluss kaks kukke. Kanu on ilmselgelt vähe selleks, et meie munavajadust ilusate kollaste munadega katta. Ja kukkesid on üks liiga palju. Valge kukk Magnus on lihtsalt väga uhke isend ja (täiskasvanud) laste lemmik. Aabitsakukk on jällegi minu lemmik. Kuidagi on nad oma haaremites kokku leppinud, omavahel ei kakle.
Möödunudtalvised brahmatibud osutusid ülekaalukalt kukkedeks ja sai ikka vaeva nähtud, et osadelegi nendest ilusatest poistest hea kodu leida. Mordor läks Saaremaale ja ilutseb aegajalt FB-s. Üks kukkedest läks meie piimatädile, kellel küll enam lehma pole, aga kanad veel on. Üks eriti kauni sulestikuga isend kolis kanafoorumi kaudu kuhugi Rakvere kanti kellegi kanafanaatiku juurde. Teised söödi ära, elu on selline. Mina ei söönud, lihtsalt ei saa oma looma süüa, lõuad ei liigu, ehkki ma saan aru, et iga kana sureb kord ja enne seda on meie omad küll õnnelikud olnud.
Sellist kadu elavjõus, mida tuleks vist siiski loomulikuks pidada, me ette arvata ei osanud. Möödunud suvel leidis üks ports tibusid otsa murdjainstinktiga koera lõugade vahel. Oli väga kurb. Sõprus koeraomanikuga jäi siiski alles, no juhtub vahel. Talvel tegi kanakari omavahel olles ühele kanale kambaka ja nii see hulk tasapisi kokku kuivas.
Eile-täna võtsime juurde kümme noort äntukat ja kakskümmend auruacantibu. Äntud hakkavad munele, aga aurucana puhul muidugi jälle ei tea, kes on kukk, kes kana (kes noor, kes vana), aga küll iga asi omal ajal selgub. Ega nad kõik ikka kuked ei ole. Ja äntud on sel aastal ka paremini koheldud ja korras närvidega.

DSC_6470
Praegused kanad munevad erinevat tooni ja suurusega helebeežist helepruunini ja valgeid mune, nii et omades siiski mingit värvitaju, ma sellel aastal enam lihavõttemune ei värvinud, vaid ainult keetsin. Ei raatsinud neid imeilusaid toone ära kaotada. Nüüd tuleb järgmisteks pühadeks helesiniseid ja šokolaadipruune mune ka. Vau! Ja kui meil õnne on, ning keegi nendest elavhõbedapallidest järgmisel suvel ei suuda teisiti, kui hakkab hauduma, siis sellest segust peaks tulema rohelisi mune. See on jälle nii, et enne ei usu, kui olen ise näinud.
Me küll üritasime kõiki vanu kanu personaalselt kohelda ja kõigile nimed panna, aga nagu ma kahtlustasin, ei osutunud see võimalikuks. Kehtiv nimi on ainult Lindal, ja tema on eksimatult äratuntav oma väikese kasvu ja asjaliku oleku poolest. Tema munes ka esimese muna ja nii ongi kõik munad meil Linda munad, mis ilmselgelt ei saa tõsi olla.

oglarka ounaga
Sel kevadel sai nime ka Boglarka, pildil koos õunaga. Boglarka on kana, kes ise võttis endale vabaduse ja keeldus kanaaeda tagasi minemast. Sirley alguses arvas, et me ei saa lihtsalt kanaga hakkama, aga kui oli ise paaril õhtul tagaajamist korraldanud, andis temagi alla ja ütles hämmastunult – see kana tõepoolest ei lähe aeda. Ja nüüd siis kõnnib Boglarka ümber maja, öösel magab koerakuudis, kus Villu keeldub magamast. Kui keegi mööda läheb, siis klogiseb Boglarka õrnalt ja ütleb, oota mind, ma tulen sinuga! Aga kuna tema programmis on ilmselt väike viga, siis tavaliselt unustab ta poolel teel oma eesmärgi, leiab mingi ussikese ja lõpetab selle elupäevad. Kuni jälle keegi mööda läheb.
Sülle Boglarka ennast võtta ei luba, mälestus vangipõlvest on veel elav, aga oma uueks karjaks on ta õuel liikuvad inimesed ja loomad kuulutanud küll, kaasa arvatud koera ja kolm kassi. Nende viimaste peale ma tema asemel ei panustaks, aga eks ta ise teab.
Ma ütlesin Boglarkale, et rebaste vastu ei anna ma talle mingit garantiid, aga tema valis ikka vabaduse.
Kanamaja kohta võin öelda, et see õigustas ennast talvepakases igati. Üht teist tuleks muuta, ikkagi pilootprojekt, aga muidu – tubli töö. Eelkõige tuleks muuta laemaalingut, ladina keeles on kahjuks viga sees. Kahekordne puupakkudest õhuvahega savimaja oli kanade jaoks täiesti piisavalt soe, kellelgi hari ära ei külmunud.

Sildipilv