Kuidas ma ka ei proovinud, joogalaagri kolmandat postitust ei jõudnudki teha. Peamiselt sellepärast, et polnud aega taimset hommikusöögilauda pildistada ja ainult jutt ei maksa midagi. Aga küll ma teen selle postituse ka ära.
Nüüd aga on meist saamas filmistaarid. Mitte ainult meist, vaid kogu meie Läänemaa toidupiirkonnast korraldab Katrin Päevakene väikest toidufilmi. Katrin on, lisaks tema umbes sajale muule tegemisele, liikuv energiapomm ja innustaja ja ühendaja. Me kohtusime Haapsalu kutsehariduskeskuses kokaõpingute käigus. Ja, oh jee, 4. kategooria kokana mõlemad selle kooli ka koos kursusekaaslastega oktoobris lõpetasime. Minu enda puhul olen selle üle ikka veel üllatunud, et kuidas see siis nii sai juhtuda.
Pakkusime filmimiseks külalistemaja lemmiku – toortatravahu, mille retsepti ma kindlasti veel jaganud pole. Aga ega kahju ka ei ole. Lisaks pardimunabesee ja pardimunavaniljekreem.
Toortaravaht on oma lihtsuses imeline roog, tatras pole gluteeni ja lisaks on seda võimalik seda pardimunakreemi asemel ka kookosvahuga või mõne taimse piimaga täiendada. Et saab ühe hooga ka mõnusa veganroa. Magusa mahla puhul pole vaja suhkrutki lisada. See süsteem mulle meeldib, et ei pea eriti midagi välja mõtlema, kõik saavad väikeste modifikatsioonidega oma osa kätte ja esimese hooga ei saa sööjad kunagi aru, mis see on maitsev asi võiks olla küll. Mulle tõesti meeldib lihtne, arusaadav, maitsev ja kergesti valmiv toit. See ei tähenda, et ma poleks valmis mõnd puljongit kaks ööpäeva keetma. See on ka omamoodi lihtne, kui te mu mõttekäiku mõistate.
Pardimune saame oma partidelt – Klaaralt ja Veeralt. Meil on parajasti ainult kaks parti järel, nad on juba x aastased, keegi enam täpselt ei mäleta kui vanad. Ilmselt 5-6 aastat vanad. Suurem jagu partidest on praeguseks langenud. Tegelikult olid need broilerpardid, kes meie juures asusid munapardi auväärsesse seisusesse. Broilerpartide eluiga ei ole ju pikk, nad on aretatud kiireks kasvuks ja ärasöömiseks. (Loen ja loen ja mul on tunne, et miskipärast kisub see jutt parteipoliitiliseks.) 🙂 Meie omad said muidugi vabaõhutrenni ja ujumist ja pikki rännakuid. Tehke sporti, kui tahate kaua elada! Seega meie partide eluiga pikenes vastavalt ja ära ei tahtnud neid samuti keegi süüa. Kui mitte arvestada rebaseid ja šaakaleid ja kährikuid ja kanakulle ja viimasel suvel ka tuhkrut, kelle nahka nii mõnigi läks. Siiski on nii, et kui need kaks parti otsa saavad, siis uusi me enam ei võta, sest parte ja kanu on koos pidada keeruline. Pardid on ikkagi veelinnud ja armastavad lobistada, kanad aga ei hooli eriti ujumisest ja muudest veeprotseduuridest. Selle pika sissejuhatusega tahan öelda, et meie pardimunakreemid ja vahud ja beseed on praegu küll väga personaalsed, me teame nägu- ja nimepidi mõlemat parti, kes meile muna muneb. Vahepeal Klaara ei munenud, siis oli selge, et besee on Veera munadest tehtud. Need kaks viimast prääksu jäävad üksikule hane-emale seltsiks. Isahanega oli nii, et ta muutus väga agressiivseks, kippus kanadele viga tegema ja me kahjuks pidime temaga suhted lõpetama. Selline on elu.

Oleme kasutanud Remedy Wey või Jahu-Jaani toortatrajahu. On parem, kui jahu ei ole liiga peenike – siis on vahustamine keeruline, kipub pudruks jääma. Jahu peaks olema pisut sõre, et õhul oleks kuhugi vahele pugeda. Võib kasutada ka tumedat toortarajahu, kus on pisut kliisid sees, siis jäävad mustad träpsud vahu sisse, mis on ka omamoodi huvitav, aga mitte nii peen.
Toortatravaht
1 l hästimaitsestatud mahla-marjasegu
100-150 g toortatrajahu
Vajadusel suhkrut
Marjad püreerida, sõeluda välja seemned ja kestad, siis tulemus saab siidine. Muidugi ei pea sõeluma, kes soovib saada rustikaalset tulemust, võib seemned ja kestad alles jätta.

Marjadeks võivad olla pohlad, jõhvikad, astelpajud, vaarikad, peaasi, et marjal maitset oleks. Suvel teeme toortatravahtu püreestatud maasikatest ja see tulemus on superluks.

Kasutada saab ka kõrvitsapüreed. See on mõnevõrra kapriissem variant, aga hea ünne korral maitseb nagu aprikoos. Kõrvitsapüree segada õuna-pirnimahlaga, maitseks lisada astelpaju. Oluline on, et maitse oleks tugev ja tuntav. Mina armastan kasutada ka sidrunit, laimi, yuzut.
Võib kasutada kodust õunamahla, punasesõstra mahla, aroonia-kirsimahla jne, kuhu segada marjapüree. Kui õunamahl on magus, siis pole vaja suhkrut lisada.
Võimalusi on kaks, mõlemad on head.
1)Toortatrajahu segada külma vedeliku sisse. Pidevalt vispliga segades keema ajada. See võtab aega umbes 10 minutit, aga segama peab kogu aeg, et põhja ei kõrbeks. Valmis on siis, kui segu on tuntavalt paksenenud.
2) Tatrajahu segada veidikese külma veega, et jääks püdel mass. Marjasegu ajada keema, lisada tatrajahumass ja kuumutada pidavalt põhjast segades paksenemiseni. Selle meetodi eelis on, et vitamiinid jäävad jahusse alles.
Saaks ka sõristada jahu kuuma mahla sisse, aga ma väga tugev sõristaja ei ole ja tatrajahu pole ka manna. Siis jäävad klimbid sisse ja tuleb seda putru sõeluda ja lõpuks ei ole see turbulents seda väärt.
Lõpuks tuleks raputada kuumale segule kiht suhkrut, mis hoiab ära naha tekke pinnale.
Täielikult jahtunud segu vahustada heledaks vahuks ja serveerida piimaga või pidulikul juhul vaniljekreemiga.
Kui kasutada erinevat värvi marju ja teha kaks vahtu korraga, saab eriti rõõmsa ja maitseküllase desserdi.
Pardimunakreem
10 pardimunakollast
2-3 dl suhkrut
1 l vahukoort
Vanillikaun
Vahustada munakollased suhkruga heledaks ja kohevaks.
Samal ajal ajada kuumaks vahukoor (kuni auramiseni) koos vanillikaunaga.
Kuum koor tuleb niristada vahustunud munakollasevahu hulka väga ettevaatlikult, et temperatuurid ühtlustuksid, nii, et nad ise sellest aru ei saa enne kui kõik on juba möödas. Mugav on seda protseduuri teha suures kannmikseris, lastes samal ajal mikseril kõige aeglasemalt käia. Munavaht on seal juba nagunii olemas ja kuum piima-kooresegu tuleb sisse niristada.
Saadud segu kuumutada kastrulis pidevalt segades umbes 10 minutit nõrgal kuumusel kuni paksenemiseni. Ei tohi keeta, saad omleti.
Kui jäävad helbed või tükid, tuleb kurnata. Õigetel temperatuuridel kuumutades ei ole vaja kurnata.
Jahutada kiiresti. Õnnestunud vaniljekreem on jahtunult tugeva konsistentsiga.
Pardimunabesee
3 pardimunavalget (arvestuslikult 35g üks munavalge)
115 g suhkrut
115g fariinsuhkrut
1tl maisitärklist
1tl valge veini äädikat
Suhkrud segada omavahel. Munavalge vahustada heledaks vahuks ja suhkur lisada osade kaupa. Kui munavalge on täiesti vahustunud, lisada tärklis ja äädikas, vahustada veel 5 minutit. Pritsida pritskotiga väikesed küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, peale võib raputada mandlipuru. Küpsetada 140 kraadi juures 1 tund, lasta tund aega kinnises ahjus jahtuda.
Ja siis kõik see kokku laduda, kreem alla, toortaravaht knellina või pritskotist peale. Arvestama peab, et vaht eriti vormi ei säilita, seepärast pole mõtet vaeva näha pritskoti sakiliste otsikutega ehk tülledega. Üldse on vahu tihedusega nii, et nii vedel kui võimalik ja nii paks kui vajalik. Mida vedelam, seda hõrgum, aga päris kaste ka ei tohiks olla.
Edevuse pärast beseepuru või terve besee otsa ja valmis ta ongi.
Läänemaa toidunädal
Eile algas Läänemaa esimene toidunädal ja Altmõisa on samuti selles osaline. Tegime ühe dessertidest Puise ninas toimunud avaõhtusöögile 24. novembril.

Valisime pakkumiseks lihtsad ja selged meie majale omased maitsed – koor, vanill, pohlad ja leib. Natuke muretsesime, kas saame jäätise õiges pehmuses serveeritud, et poleks ei kõva ega liiga sulanud, aga nagu pildilt näha, aitas Kerlinit proffidest abivägi.

Mätiku talu piimast-koorest vanillijäätis, pohlavõie ja Jahu-Jaani leivajahust karamelline röstitud leivapuru. Pildi autor teadmata, aga aitäh talle!
Lisaks on meie enda majas neljakäiguline õhtusöök 28. novembril,
soovi korral koos valitud veiniga ja meile saab ka ööbima jääda.
Esimene käik on oma ranna räim ja Dirhami lõhe.
Teine käik on põdramaks – see on, kui kokk on jahimees. Täna tuli metsast sellega.
Kolmas käik on rohiumaaveis ja pastinaak.
Neljas käik on toortatar ja pardimunad, aga midagi jääb selle juures üllatuseks ka.
Ja veinid on siin:
1. käik.
Art. Terra Amphora Branco 2016. Alentejano IG, Portugal
Nn “Orange wine” – käsitsi korjatud viinamarjadest ning savist amforates pärmisettel valminud vein.
2. käik.
Vinum Vita Est Nebbiolo D’Alba DOC 2014. Itaalia
3. käik.
Ankerbaai Die Kommandeur Merlot 2015. Paarl, Lõuna-Aafrika
4. käik.
Gemma di Luna Moscato Spumante. Piemonte IGT, Itaalia.
https://www.facebook.com/events/902570809947243/permalink/906449596226031/
Ikka saame ühe laua veel juurde katta – pange end kirja, tulge ja nautige meie armsas majas täiesti kohalikku ja valdavalt ka mahetoitu!