Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Archive for august, 2013

Suvelõpp…

…väga kaunis küll, kuid siiski lõpp.

Peaksin vist võtma õukonnakirjutaja. Kõige põnevamal ajal, suvel, ei ole üldse aega mõtteid koondada ja blogi peale mõelda.

Kas sa keldris oled käinud, küsis Ilona teatava rõhuga, mida ma väga hästi tunnen. Et kas hiired või kummitab või on kõik sügavkülmad üleöö praeahjudeks hakanud?
Kõik riiulid on moosi täis! Kuhu ma oma kauba panen?
See on ilmne liialdus. Kõik riiulid ei ole täis, isegi kõik tühjad purgid mitte, kuigi moositud on Altmõisas kevadest saati südamest. Sügavkülmas olevatest moosidest-marjadest ma parem ei räägi midagi, see on täiesti teine kategooria.

Kaks üllatajat ühel riiulil

DSC_1013

Virsikumoos, nektariinimoos, aprikoosimoos on Altmõisa moosiriiulil uustulnukad, aga väga maitsvad. Virsikut ja aprikoosi ja nektariini saab poest osta odavamalt kui Eesti maasikat, mis on järelemõtlemise koht. Tõesti kummaline, et me varem pole taibanud virikulistest moosi keeta. Inspiratsioon selleks lähtus sedapuhku Lauralt, kes täiesti süütult nimetas, et tema keetis juba virsikumoosi, mis sai ülihea.

Igatahes on tulemus käes – Altmõisa talvised sachertordid ja muidu šokolaadikoogid on juba me mõtetes stardivalmis, et esimese hüüatuse peale ahju poole söösta. Šokolaad ja aprikoos koos! Klassika.

Katsetasin päris palju, suure vaimustusega nagu laps kommipoes. Esimesed virsikud koorisin hoolikalt, nii nagu tomateidki kooritakse. Korraks keevasse vette ja siis ruttu nahk maha. Noaga ring ümber kivi ja siis tuleb keerata kaht poolt üksteise suhtes vastassuundades (Ilona õpetas), kivi välja, vili tükkideks ja potti. Lihtne.
Keetsin ja siis blenderdasin. Järgmise portsu jätsin koorimata, kõigepealt blenderdasin ja siis keetsin. Seejärel ei blenderdanud ja keetsin, sest tore on leida äratuntavat viljatükki moosi seest. Kasutasin tavalist suhkrut, moosisuhkrut ja moosipaksendajat. Muidugi mitte kõiki korraga :). Lisasin sidrunit ja vaniljesuhkrut. Ühesõnaga, tegin kõike, mida teha andis ja isegi põhja kõrvetasin mõnevõrra ja kõik moosid said kõigest hoolimata väga maitsvad. Koorega virsikutest sai imekena roostekarva moos, kooritud virsikutest sügavkollane. Nektariinidest moos tuli ehk kõige tavalisem, aga objektiivselt hinnates siiski hea. Ilmselt oleks mõni klaariõun talle natuke karakterit lisanud.
Retsepte ei anna, katsetage!

DSC_2302
Üllatusena on meile veel üks uus tore sõber tekkinud. Tema nimi on Punane Sõstar.

Kahjuks sõbrunesime alles augusti alguses, mil enamik sõstrapõõsaid juba tühjad. Sirley tuttavatel olid mõned korjamata põõsad linde ootamas. Mingi uid oli mu peas uitamas, mäletan toredat sõstratarretist, mida meie kodus ikka tehti.
Seekord võtsin aluseks Olustvere hoidistemessi paremad palad ja „Koduste hoidiste“ raamatu retsepti lk 40, mis minu töötluses andis välja barbarissimaitsega moosi. Et marjad olid juba üliküpsed, siis pektiini nendes enam väga palju ei leidunud ja loomulikule tarretamisele loota ei saanud. Kasutasin moosipaksendajat.

Punasesõstramoos tšillipipra, ingveri ja apelsinikoorepastaga

Ei imesta, et see moos Olustveres parimaks magusaks hoidiseks nimetati. Särtsu, kirge ja üllatust on siin omajagu.

300 g punaseid sõstraid

1tšillipra kaun otse kasvuhoonest

paras jupp ingverit

originaalretseptis kolme apelsini mahl ja 0,5 apelsini koor

150 g suhkrut (moosipaksendajat küpsete marjade puhul)

Kasutasin apelsinikoore ja mahla asemel mõned tublid supilusikatäied apelsinikoorepastat, mis suure potiga Balt-Hellinist tellituna kuidagi otsa ei ole tahtnud saada. Sellega on nüüd korras.

Blender on imeline köögiriist. Panin sinna kogu kraami kokku ja suristasin mõnuga segamini. Potti, keema, suhkur sisse ja segu läbi sõela. Natuke sudimist on, aga ei midagi ületamatut. Seemneteta tulemus tasub pingutamist. Magusast seemnemassist saab morsi, miski ei lähe kaotsi. Tulemuseks oli tõesti imehea kommimaitseline vürtsikas tarretis, säravalt kauni värviga. Sellega puhub igale tassimagustoidule elu ja kirge sisse, kui esimesena pähe tulev võimalus pakkuda. Elagu punased sõstrad! Järgmisel kevadel istutan paar põõsast külalistemaja juurde. Et poleks nii, et ainult virsikud, aprikoosid ja viinamarjad on tegijad.

Meie enda kahest noorest aprikoosipuust on üks alles ja kannab vilja. Teine langes kurja trimmerikatku ohvriks ja tuleb asendada.
Ja nüüdseks vist küll juba viisteist aastat vana viinamari kasvuhoones, kunagi saadud kingituseks Dr Franz Diekstallit Saksamaalt, võttis uuesti elu sisse ja isegi marjad on küljes. Ilmselt ta solvus pikalt püsinud kevadise suurvee peale ja tegi sel aastal nägu, nagu oleks ta ära kuivanud. Aga ei, elab. Visa hing.

Advertisements

Sildipilv