Rullbiskviit Eestile

Sel aastal on kuidagi nii läinud, et Vabariigi aastapäev saabus täiesti ootamatult. Mis ei vähenda loomulikult selle päeva olulisust ega välista väikest tähistamist traditsioonilises koduses võtmes. Suurt lauda ei tee, aga kiluleiba tahaks ikka. Ja kooki.

Sellest peale, kui poest enam Vändra leiba osta ei saa, olen ma leivariiulite ees üsna hädas. Ja mõttes küsin kõva häälega, nagu Alev Strömi mamma: „Kurat, kus must leib on?“, aga see ei ole siiani aidanud ja Vändra leiva tootmise lõpetamise otsus on lõplik. Mu lemmikleib oli Vändra öko/mahe. Ma küll ei suutnud kuidagi aru saada, miks nad seal Vändras ära ei otsustanud, kumma leivaga tegemist on, kas öko või mahedaga, aga nime ebakõlast hoolimata olin ma just selle leiva püsitarbija ja valisin poodegi lähtuvalt öko/maheda  olemasolust sortimendis. Et siis sel põhjusel ma leiba ma poest ei saanud.

Ära olid ostetud ka kilufileed, mida ma tegelikult ei tahtnudki osta. Saada olid üksikud Leedus toodetud anšoovised kilust (sama hea variant nagu kalamari mereandidest) ja mõned tundmatu päritoluga fileed. Neid ju ometi sünnipäevaks ei osta. Õnneks ei olnud enamik kodanikke tahtnud kalade puhastamisega näppusid määrida ja Tallinna kilude sinised karbid ootasid reas, suitsupääsukese märgid peal ja kiludel pead-sabad küljes. Poes pakutavatest on Tallinna karbikilud mu lemmikud ja puhastamine on ühekordne pingutus. Vahukooreriiulil oli ka tühi koht. Kas me sellist Eestit tahtsime? Jah, tahtsin küll, olengi viimasel ajal liiga palju vahukoort limpsinud. Ja pealegi viitsisin ma teise poodi minna. Lõpp oli ootuspärane – leib sai küpsetatud, kilud kooritud, kanad munesid munad ja nõnda oleme siis terve päeva Eesti-maitselist kiluleiba puginud ja vahukoorerulli peale söönud.

Rullbiskviit pruuni hirsi jahust meega (gluteeni- ja suhkruvaba)

Rullbiskviidi tegin väikese vimkaga. Kedagi ei olnud kodus ja ma sain vabalt toimetada. Ma ei öelnud sööjatele, mis teisiti sai. Anna oli pool rulli ära söönud, kui küsis – kas sa oled siia mett pannud? Mitte ainult mett! Armastust ka ikka.  🙂

6 suurt muna

110 g pruuni hirsi jahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

60 g mett

Täidis:

400 g toorjuustu

200 g vahukoort

60 g mett

Meelepäraseid marju meelepärases koguses – vaarikaid, maasikaid, mustikaid, kirsse

Vahusta munavalged suhkruta kõvaks vahuks.

Munakollased löö kaussi, lisa mesi ja sega ühtlaseks. Vahustada pole vaja.

Sega hirsijahu hulka küpsetuspulber.

Lisa munavalgele munakollase-meesegu, sega ühtlaseks. Lisa sõelutud jahu, sega kiiresti ja õrnalt. Oluline on, et munavalge hoiaks oma kohevust. Vala küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpseta 220 kraadi juures 8-10 minutit kuni biskviit on pruun.

Kummuta valmis biskviit teisele küpsetuspaberile, lase jahtuda. Kata pealt toorjuustu-vahukooresegu ja marjadega ning keera rulli. Mee saad sellesse segusse nii, et vahustad kõigepealt toorjuustu ja mee ühtlaseks ja seejärel lisad vahukoore edasi vahustades kuni tekib kena tugev vaht.

Selline lihtne rullbiskviit Eestile sünnipäevaks. Pruuni hirssi kasutasin põhjusel, millest tahaksin kindlasti pikemalt rääkida, aga teine kord. Praegu vaatame Annaga, kuidas presidendi vastuvõtt sujub. Meil on väga lõbus, kui keegi presidendipaari juurde pikemaks jutlema jääb, siis hüüab Anna: „Palun istu, võta kohvi ka!“

Ilusat Eestit meile kõigile!

Katoliku kana

Toidu õige nimi oleks ilmselt kanakarri banaanide ja juustuga.

Austava nimetuse katoliku kana sai see roog seeläbi, et tema maaletooja on jesuiit Christoph Wrembek. Christoph on Eestit väisanud juba 24 aastat, oma tohutu energia ja tegutsemisvõimega siin paljutki korda saatnud. Näiteks poleks temata Altmõisa külalistemaja, Altmõisa vana maja juurde poleks mul iial asja olnud, Johannes Esto kirjastus ei tegutseks ja Tähtvere Avatud Naistekeskus sel kujul kindlasti ka mitte. Nende kõigi hooandja on ta olnud, oluline inimene, toetaja ja kaasaelaja. Omamoodi hull aga oluline inimene, kes teeb asju, mida mitte keegi teine ette ei võtaks.

 

Ich mache Hünchen mit Bananen und Curry, ütleb Christoph ja siis on järgenev ettearvatav. Kas teil karrit on? Küsib Christoph. Isegi kui ma ütlen, et on, siis tõstab ta poes ikkagi korvi 5-6 pakki karrit ja nendib rahulolevalt – sellest peaks piisama. Viimastel aegadel pole ma enam protestinud, loodusjõudude vastu ju ei saa. Ootuspäraseks tagajärjeks on, et nii minu kodus Tartus, Altmõisa külalistemajas ja Altmõisa vanas majas on kõige enam esindatud maitseaine … no mis? Ikka karri loomulikult. Kus iganes maitseainekarbis ei sobraks, kõigepealt tuleb 10 karrit eest ära tõsta, siis hakkab paistma, mis seal veel leida on. Nõnda. Müstika on selles, et ükskõik kui palju Christoph kanakarrit ka ei valmistaks, karri kogused kappides mitte ei vähene, vaid suurenevad. Ja karrit läheb selle toidu juures kogustes, mida ma poleks kunagi võimalikuks pidanud tarbida.

Nende paljude suvede ja talvede jooksul on hakatud loomulikuks pidama, et Christoph teeb paar korda aastas, siis kui rohkem inimesi koos on, kindlasti kahte rooga – sedasama kanakarrit ja Paula heeringasalatit. Viimast ainult vana-aasta õhtuks. See-eest kogustes, mida jätkub peaaegu kolmekuningani välja kõigile tulijaile pakkuda ja ise süüa. Aga sellest edaspidi, kunagi enne järgmisi jõule.

Kanakarri ei ole aastaaja mõttes konservatiivne toit, teda on söödud nii suvel kui talvel. Iseloomulik Christophile on, et kõik lähedal olijad, näiteks ka vabatahtlikud neiud ja noormehed Prantsusmaalt, kes pole ei nuga ega kirvest käes hoidnud (no kirves on muidugi liialdus, seda ei lähe selle roa valmistamiseks vaja), pannakse hakkima ja tükeldama. Ise seisab Christoph põll ees pliidi juures ja jälgib tükeldatud fileede küpsemist. Need ei tohi mingil juhul liiga palju kuuma saada, arvestada tuleb, et nad pannakse veel vormi kõige alla ja seal toimub koosküpsemine ülejäänud kraamiga.

Vormidega on sama lugu. Kas vormid on olemas – see kõlab nagu refrään aastast aastasse. Ja ei aita midagi, kui ma kinnitan, et on küll. Kui Christoph üksi poodi lasta, siis saabub ta tagasi mõni paksupõhjaline malmpott kaenlas. Või siis tulekindlast klaasist haudepott. Ja igaks juhuks ka terav nuga. Olen kõik potid Tartust Altmõisasse vanasse majja tassinud, sest valida on, kas mina või malmpotid elavad mu kodus, mõlemad ei mahu.

See on nüüd sissejuhatuseks küll. Järgneb retsept. Roa algupära ja päritolu pole võimalik kindlaks teha, ainus kindel asi on, et Eesti tehti seda esimest korda aastal 1992. Tõenäoliselt. Ja et see maitseb hästi.

 

Kanakarri banaanide ja juustuga

(kogus oletatavasti kümnele sööjale)

1 kg broilerifileed

5 küpset banaani

600 g vahukoort

600 g rammusat hapukoort

Tomatipastat (seda paksu, mida Tartu turul lahtiselt müüakse) umbes 200 g

4 pakki karripulbrit

Gouda-tüüpi juustu paarsada grammi, rohkem juustu ei tee paha.

Tükeldada broilerifilee väikesteks tükikesteks, kuumuta pannil kiiresti läbi, maitsesta soola ja pipraga, pane haudepoti põhja ootama.

Tükelda banaanid ratasteks ja pane broilerifileetükikeste peale potti.

Sega omavahel hapukoor ja vahukoor, lisa tomatipasta. Segu peab olema kergelt roosakas ja suhteliselt tugeva tomatimaitsega. Seejärel hakka lisama karrit, see võib hull tunduda, aga oma 4 pakki läheb seda kindlasti. Seda on kokku umbes 100 g. Maitse tuleb üsna vürtsikas, kui nii palju ei julge panna, piirdu esimesel korral vähemaga.

Vala segu potti fileetükikeste ja banaanide peale. Kooresegu peaks nad katma, segamisest hoidu. Raputa üle juustuga ja pista ahju. 185 kraadi ja 40 minutit või niikaua, kuni juust tõmbub veidi pruunikaks ja koor äärtest mullitama lööb.

Lisandiks sõmer riis ja läks!

 

Järelsõna on selline, et täpseid koguseid ma Christophi käest ei saanud. Peab maitsma, ütleb ta.

Oleme Altmõisas seda rooga ka omapäi teinud, aga nii hea ei tule kui Christophil. Minu eripäraks on, et ma lihtsalt ei saa ühtegi asja nii teha nagu retsept ütleb, või peaaegu kunagi ei saa. Korra ma soovitasin osa banaane püreestada, et segu oleks veelgi hunnitum. See ei lisanud midagi maitsele. Praegu ma mõtlen, et peaks kanakarrit proovima kookoskoorega valmistada. Aga mida siis juustuks kasutada? Nuputan. Teen poole kogusest, annan teada triumfist või hävingust.

Kevadet nuusutades

Ülevaade on järgmine – kevad on tulekul.  Ja sellega koos jälle uued lootused ja plaanid, millest mõned täituvad ning mõned jäävad unistuste helesinisele pilvele oma aega ootama. Nagu igal aastal, tundub ikka, et kiiret pole ja siis on juba jaanipäev. Minu kevadelubadus – püüan olla seekord hästi tähelepanelik, vaadata päeva pikenemist, nuusutada õhku, piiluda lõunapoolseid seinaääri, et kas juba lumikellukesi paistab, olla igas hetkes kohal, mitte ees või taga. Kui seda suudaks, oleks elu tõesti lill, millest ma õieti tahangi rääkida.

 

Uskuge või mitte, nurmenukulehed on tagaaias (vana maja poolt vaadates) või eesaias (külalistemaja poolt tulles) oma rosetid valmis seadnud. Kairi proovis ja ütles, et olid väga vihad. Et ilmselt väga vihased sellepärast, et lumi läinud, ilm soe ja pidid nii vara ärkama. Arvata on, et igaüks oleks vihane, kui pool viis öösel üles aetaks. Hakkavad ehk varsti õitsema ja lasevad kuni juunini välja? Möödunud aastal õitsesid nurmenukud umbes kuu aega, ilm oli nii jahe. Iga viimanegi laiskvorst sai oma tee jao täis korjatud.

Küll ma olen ikka rahul sellega, et meie maja ümber on selline apteek. Ei peagi kuhugi minema, ainult õiget aega ei tohi mööda lasta. Mis meil olemas on, sellest piisab. Nurmenukud, pärnaõied, kuusevõrsed, piparmünt, angervaks, punane ristik, saialilled, raudrohi, maasikatupsud, mustsõstrapungad ja õunakoored, pihlakad ja kibuvitsad – mõned peenralt, mõned põõsast või puu otsast ja mõned maja ümbert. Mis lõpeb, see on selleks aastaks otsas. Aastatega on ürdiriiul üha pikemaks veninud. Kuidagi tundub õige, et me ei paku Ida-Indiast või Sumatra saarelt toodud imerohtusid. Altmõisas käib selliseid gruppe meie peenikesest pealinnast seminare ja koolitusi tegemas, kes kohalikku taimeteevalikut väga hinnata oskavad. Gripihooajal segame parajaid nõiateesid kokku. Kui juures on veel üks korralik must tee, üks roheline, üks mate, siis sellest valikust tegelikult piisab. Me oleme ju väike külaistemaja kuskil maailma äärel. Teekotikestest ei ole mul veel õnnestunud lahti saada – neid küsitakse, sest inimesed on nii harjunud. Igal juhul teeme alati ka kannutee valmis – õigesti keedetud ja õigesti tõmmata lastud. Olgu see meie külalistemaja pisike panus maailma korrastamisse. 🙂

Lilled taldrikul

 

Mu kevadelubadusse kuulub sel aastal kindlasti ka söödavate lillede peenar. No, või siis lihtsalt nende olemasolu köögist mitte liiga kaugel ja nende teadlik kasutamine toitude kaunistamisel. Eks me ole neid ju ammugi kasutanud, eraldi pole küll kultiveerinud, sest söödavad lilledki on kuidagi ise meie juurde tulnud ja olemas olnud. Loomulikult on täiesti vältimatu, et õitel, nagu ka taimeteedel, poleks mingeid taimekaitsevahendeid kasutatud, et poleks keemilisi väetisi antud, et oleks puhas. Aga muidu, nagu salat ikka. Kõik, mis taldrikul on, peab olema söödav.  Sellepärast ärge kaunistage torti sinilillede, ülaste, piibelehtede ja tulikatega, need on mürgised. Eksperimente ei saa lubada ja kasutatavaid taimi peab tundma.

Söödavate õite maailm on rikkalik ja ilus. Mu pildialbumites peaks olema mu sõnade kinnituseks söögilillepilte piisavalt.

Väga mõnusad on hapukad begooniad, nad on vahvad selle poolest, et värve on palju – roosa, punane, oranž, kollane, valge.  Kasutame magustoitudel ja kergetes salatites kaunistuseks. Peiulilledest teatakse vähem, aga tema on samuti söögilill. Võõrasema ja ka väike lõhnav kannike sobivad jäätist kaunistama. Saialill ja nurmenukk kindlasti nii salatisse kui magusasse.

Päevalillelehed on samuti söödavad, seni pole kasutanud. Metsmaasika õied, põldmarja õied, punane jänesekapsas lehtede ja õitega. Piparmündiõied veekannu. Kui rukola satub õitsema minema on temalgi kaunid õied, tagasihoidlikul vesiheinal on väikesed valged õied. Naistenõges on samuti kaunis. Viimaste aastate lemmikuks on lavendel oma peente õite ja veel peenema lõhnaga. Kressipeenraga on mul ainult ühel aastal vedanud, muul ajal on kapsaussid minust kiiremad olnud. Ja muidugi, kuhugi tuulevaiksesse kohta tahaks paar roosi istutada. Olen arvanud, et meie kidural maal on roosid puhas eputamine ja võib-olla see projekt jääbki ootama, aga paar uhket pargiroosi äkki kannataks minuga kooselu siiski välja? Kodus puhtalt kasvavatud õielehti võib taldrikule panna, ainult ei mingil juhul poest ostetud õisi. Võib-olla lepin siiski kibuvitsaõitega, neid meil on kogu mereäär täis.

 

Ma ei teadnud, et söödavad on ka aed-päevaliilia, kortsleht ja indiaaninõges. Kaks esimest on meil juba aastaid püsikutena aias olemas ja kolmandaga kavatsen tutvuda.

Vist hakkab aitama. Sain just aru, et peale rooside ja indiaaninõgese on meil kõik taimed rohkem või vähem esindatud.

Milline suvi meid ootab! Tahan sellest osa saada 🙂

Lisaks kogu ilule otsime oma naiskonda head kokka, võib olla vähekasutatud. Peaasi, et kraps ja uuemeelne.