Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Archive for juuni, 2014

Issanda loomaaed I

Karvased ja sulelised

Ma kardan, et see postitus tuleb pikk. Võib-olla teen järjejutu. 🙂

Linnud ja loomad teevad elu rikkaks ja rõõmsaks ja tekitavad ootamatuid olukordi, mis nõuavad loomingulist lähenemist. Et üldse oleks võimalik asjast aru saada, selgitan, et loomad ei ela külalistemajas. (Kord leidus Picasso peigmehe ema voodis, keegi siiski viga ei saanud ja aegajalt üritab Nööp külalistemajja sisse murda ja siis arvab Harald August, et võiks oma levikuala laiendada, aga kõik need on erandid.) Kõik loomad ja linnud elavad kohe külalistemaja kõrval vana karjamõisa juures.

Ja kui te tulete näiteks suvekohvikusse, mis praegu külalistemajas oma vaiksel viisil töötab, siis sel ajal kui koogid pannil küpsevad, võite ju jalutada läbi aia ja vaadata, kuidas kirju kanakari mööda õue ringi rehitseb ja ussikesi korjab. Kui peenart kaevata või rohida, mida külalised ilmselt tegema ei hakka, siis kanad valvavad nagu raisakotkad ja söövad ära kõik vihmaussid, mis päevavalgust näevad. See on päris murettekitav, sest vihmausse on ju tarvis ometi mulda kobestama.

Mina sellest üldiselt aru ei saa, kuidas on võimalik korraga kanu ja lillepeenraid lahtiselt ühes õues pidada. Sirley paneb lilledele korraks väikese võre ümber, aga pärast kanad enam justkui ei lähegi peenrasse. Lihtsalt väga terved närvid peavad kõigil olema.

 

DSC_4526-1DSC_4482Erinevad kanaosad.

 

Kanade arv varieerub pidevalt, jäädes sinna kuhugi kolmekümne kanti. Praegu on uued tibud kasvamas, seekord kõik kanatibud, sest muidu ei kata külalistemaja munavajadust ära. Alla viiekümne jääb see arv igal juhul. Meil on edevusekanad ja munakanad.

Vaat kui hästi brahma ja Äntu kana sulestik vana maja koorunud seinavärviga sobib :)

Vaat kui hästi brahma ja Äntu kana sulestik vana maja koorunud seinavärviga sobib 🙂

Edevusekanad on karvajalgsed brahmad, kellest osutus suurem enamik kukkedeks ja on tänaseks elanud sisuka ja õnneliku, kuid lühikese elu. Püüdsime neid FB kaudu parseldada, sest nad olid lihtsalt liiga ilusad kukesupi jaoks. Kolm kukekest õnnestuski headesse kodudesse saata. Siis on meil veel araucanad, puškinskajad ja moraavia kanad, paar india jooksuparte. Lisaks on ka paras hunnik broileritibusid vana maja tarbeks ja kevadised kollased parditibud, kellest on vahepeal kasvanud noored toredad pardid.

 

Kõige parem pardiajamise vahend on murureha.

Kõige parem pardiajamise vahend on murureha.

 

Pardikesed muudkui kasvavad.

Sirley partidega puhkehetkel.


Kahest siidikanast pidi üks kukk olema, aga ei olnud. Mõlemad osutusid kanadeks ja üks nendest haudus teisel katsel välja viis tibu. Krantsid, nagu ütleb Ullo, keegi ei tea, kes nende emad või isad on. Põnevusega ootame, kes neist lõpuks kasvavad ja kas mõni võiks hakata munema rohelisi mune.

Siidikana, soeng peas, nagu tõelisel daamil. No tõesti, ainult käekott on puudu. Pojake piilub kõrvalt.

Siidikana, soeng peas nagu tõelisel daamil. No tõesti, ainult käekott on puudu. Pojake piilub kõrvalt.

 

Kassiplahvatus

See on täiesti kohutav, aga hetkel on meil majas viis kuni seitse kassi. Kõik on isiksused. Sellist perekonda me ei planeerinud tõepoolest.

Süüa ostan ma neile 15-kilose kotitäie korraga. Picasso, Harald August, Mõšš ja Viktor Orav on püsielanikud. Seejuures Harald August on õnneks siiski ainult üks kass, mitte kaks. Nööp kuulub Saarale ja on meie juures ajutiselt. Sama võib öelda ka Pätsi ja Stjopa kohta, kes ainult suviti linnast lüpsisooja lehmapiima ja kanamunade peale kosuma tuuakse. (Lehma meil õnneks ei ole ja kanamune kassid ei söö, nii et tegemist on kirjandusliku liialdusega.)

Alguses oli Picasso, kes koos Sirleyga võitis vanas majas sõja hiirte ja rottide vastu. Ükski terve mõistusega hiir ei saa elada majas, kus igal sekundil võib varitseda kohutav heleroosa surm. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimast hiirekrõbinat kuulsin. Sügisepoole mõni naiivsem isend ikka püüab tuppa sooja tulla, aga kevadet ta ei näe.

Picasso näeb välja ja käitub ka nii, nagu oleks ta pidevalt natuke solvunud. Kindlasti on ta üks ilusamaid ja iseloomukamaid kasse, keda mul on olnud au oma kassiks pidada. Picasso on kasside kuningas meie majas ja ta teab seda. Kevadel oli ühine otsus, et kassid elavad suvel õues, mitte ei vedele sooja ilmaga karjakaupa diivanitel ja tugitoolidel. Toitmine käib samuti õues pingi peal ja kui kõik ülejäänud tegelased saba püsti toitmiskohale tormavad, siis Picasso istub köögis aknalaual ja ootab, mil talle sinna krõbinaid pannakse.

Kuninglikult trossis ilmega ootab Picasso süüa.

Kuninglikult trossis ilmega ootab Picasso süüa.

Varavalges ärganuna tavatseb Picasso ka selle inimese, kelle jalutsis ta öö veetnud on, halastamatult üles kriipida, patsutades oma küüniskäpakestega õrnalt magaja põsele ja sikutades juustest. Järelejätmatult. Simon’s Cat on ilmselget otse elust enesest. Kes selle joonistas, see tunneb kasse ja nende elukombeid sügavuti. Ohver hüüab läbi une: „Picasso, ära tee!” ja tõmbab teki meeleheitlikult üle pea. Aga Picasso teab, et hülged peavad jää alt taas kord õhku hingama tulema ja nii ka läheb. Niipea kui unine inimene taas nina õhu kätte on torganud, et mitte hommikuks ära lämbuda, on ka Picasso innuka nurrumise saatel jälle platsis ja kogu mäng algab otsast. Vahet peab ta täpselt niikaua, et võiks tekkida petlik lootus – „kõik, ära läks“, see pole veel kunagi nii olnud.

Praegu on Picasso üksteist aastat vana ja nii usinalt enam hiiri ei püüa. Varem oli sulnil suvehommikul tavaline, et kui pererahvas vana maja ees uniselt hommikukohvi jõi, käis Picasso hiirepoes ja iga kord tuli hiirega tagasi. Krõbistas selle siis hommikusöögilaua kõrval ära ja läks jälle põõsatikku. Ükskord lugesin kokku, nii juhtus viis korda järjest. Hiired sõi ta ära tilgatumalt, ainult sapi prepareeris välja. Söögiisujutt. Kordan igaks juhuks veel, et need kõik on vana maja lood.

Picasso ja kukk.

Picasso ja kukk.

Harald August ja Mõšš on õde ja vend. Viiese kassipesakonna saatus oleks võinud kergesti olla „tiigis kotis“, sest on inimesi, ja mitte vähe, kes ei hooli oma loomadest ja lasevad neil sigineda, nagu loodus on määranud. Kass aga on koduloom, pidage meeles, ja seepärast ei saa loodus siin enam eriti midagi määrata, inimene peab vastutuse võtma ja mitte kassipoegade uputamisega või rebaste söödaks jätmisega. Vastikvastikvastik.

Kassipojad koos nende emaga olid meie mamma naabrid siinsamas Emmuveres. Mamma hakkas neid suvel toitma ja julgeks õpetama ja lõpuks ei jäänud tal muud üle, kui hakata neile ka kodusid otsima. Musta ülikonnaga Krati võttis ta endale, kolmevärvilise  Safi valis väike Hanna oma kassiks, Korpuse said endale Säde ja Mait. Harald August ning Mõšš jäid meile Picassole seltsiks. Harald oli võrratu karvik juba siis ja Mõšš oli lihtsalt nii arg alguses, et teda ei oleks saanudki kellelegi anda. Kes ikka endale metskassi tahab. Isegi kassilausuja Anna, kes ligines Mõššile julgustvalt ja innukalt, pidi esimese hooga alla vanduma – kassil oli inimese ees surmahirm.

Sellega oligi meil juba kolm kassi. Natuke meenutab see seda kümne neegri lugu, aga tagurpidi. Vahelepõikeks – ühel öösel kolas meie maja ümber võõras nooruke kass, suhtles sõbralikult meie kassidega. Panin ukse kinni ja ütlesin endale, et siin ei ole kedagi kodus. Kui sellest hommikul Sirleyle rääkisin, siis tema arvas optimistlikult, et varsti kümme täis! Ei!

Harald sai kohe aru, et elumuutusest tuleb võtta maksimum. Esiteks ei kartnud ta kedagi, isegi koera mitte. Süüa, see tähendab närimata neelata, suudab ta praegugi hiigelkoguseid ja tõeline ignorant on ta ka. Pika pulstis halli karvaga, kammimist ei armasta, kuhu paned, sinna magama jääb.

Ei ole karvamüts, see on Harald August Saara peas. Kuhu paned, sinna jääb.

Ei ole karvamüts, see on Harald August Saara peas. Kuhu paned, sinna jääb.

 

Fred arvas, et kui ta ei oleks Fred, siis tahaks ta olla Harald, sest Harald on lihtsalt niivõrd chill kass. Suudab avada kassitoidukotte, rebides neid küljelt lõhki ja muukida lahti uksi, mille taga need kotid asuvad. Picasso näiteks ei alandu kunagi selleni, et toitu varastada. Tema teab, et saab oma õiglase osa kindlalt kätte. Võttis mitu kuud, enne kui Mõššist kass sai. Algatuseks julges teiste kasside juures magada. Kui siis Haraldit silitatud sai, taipas ka Mõšš, et tegelikult vist ei ole midagi karta. See oli päris naljakas, kuidas ta silmad kinni silitamist talus, umbes nii, et mina ei tea midagi, mina lihtsalt magan siin. Praeguseks on Mõššist saanud täiesti kodune ja armas kass, kes pole enam sugugi arg.

Mõšš

Mõšš

Enne veel, kui meie millestki aru saime, sai alaealine Mõšš lapsed. Ega siis muud üle ei jäänud, tuli kõigile tema lastele head kodud otsida, mis ka õnnestus. Saara oli esimesena jaol ja valis endale Nööbi, sest Nööp oli Saara arvates maailma kõige armsam kassipoeg. Vahepeal oli küll Nööbiga selline lugu, et sel ajal kui Saara arstiks õppimist lõpetas, elasid nad koos Tartus viiendal korrusel. Nööp läks linnaelust paksuks nagu padakonn ja teised kassid hakkasid teda narrima, et tal on väike pea. Ei olnud see pea väike midagi, lihtsalt kere oli… kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi, kurvikas. Praegu on Nööp heas sportlikus vormis maakass ja loodame, et ta vormi ka talvel linnas säilitab. Spordiklubid on ju avatud.

Viltor Orav kanakarjas.

Viktor Orav kanakarjas

Punakarvaline väike kõhnuke kass Viktor Orav saabus ühel lume-eelsel sügispäeval ei tea kust ja jäi meie õue elama. Ka tema oli kohutavalt arglik. Veetis oma päevi erinevate põllutöömasinate all redutades ja kellegagi kontakteeruda ei soovinud. Söögi sõi ära. Ma arvasin, et näen esimest korda elus vaimupuudega kassi, temaga lihtsalt polnud mingigi kontakt võimalik. Mingil hetkel tõi Rivo ta tuppa ja toitis teda süles hoides vorstiga. Ilmselt oli nälg suurem kui hirm, kass õgis vorsti ja lõi nurru, aga põgenes esimesel võimalusel tagasi õue ja mingit kontakti ei soovinud. Ilm läks aga järjest külmemaks ja lõpuks ei saanud seda rääbakat seal väljas enam rahulikult vaadata. Rivo kasutas ära kassi abitut olukorda ja tõi ta uuesti tuppa. Siit pärineb ka Rivo kuldne lause – Viktor Orav sai aru, et toas on ikka parem, kui tiigis kotis. Asi nägi jõulude paiku välja nii, et Viktor Orav elas ainult diivani ja tugitoolide all, välja tuli sealt öösiti. Selleks ajaks oli Viktoril ilmselt tekkinud arvamus, et maja, kus ta viibib, on tegelikult ruumilaev ja avakosmosesse skafandrita lahkumine on otsekohe surmav. Niisiis, õue minemast ta keeldus sama kindlat, kui eelnevalt majja sisenemast. Käis ennast jahtuva pliidi peal soojendamas, sest vanas majas on talvel soojem kui õues, aga soe ka mitte. Rollo tabas Viktor Orava pliidilt ja arvas, et nüüd on sobiv hetk kass kiiresti ära kodustada, keegi teine nagunii sellega hakkama ei saa.

Mulle meeldib väga jutustada, mis siis järgnes. Meremees Rollo haaras otsustavalt soojalt pliidilt Viktor Orava, et see kodustamise asi ükskord ometi lõpule viia ja Viktor Orav andis seepeale eetrisse sellise appikarje, et kõik loomad, kes sel ajal majas olid, Picasso, Harald August, Mõšš ja ka koer Villu, põgenesid kabuhirmus, nagu oleks majas pussnoaga kassirappija. Selle nalja mõistmiseks peab teadma, et Rollo on selline mehejõmm, kes loomi armastab ja neile eluski midagi kurja ei teeks. Peaaegu pisarsilmil rääkis ta solvunult, kuidas kõik loomad pärast seda veel kaks päeva teda kahtlustavalt piidlesid ja ligineda ei lubanud, isegi koer Villu. Nojah, see on nüüdseks küll üle läinud.

Viktor Orav ja Marianne

Viktor Orav ja tema sõbranna Marianne.

Viktor Orava lähivaade MArianne süles.

Viktor Orava lähivaade Marianne süles.

Ka Viktorist on saanud normaalne, armas, suhtlev ja igal võimalusel pai nuruv kass. Olin talvel vanas maja diivanil paar päeva sirakil palavikus. Kui ma terveks sain, lubas Viktor ennast silitada ja hakkas normaalseks kassiks. Päevapealt. Mina ei saa nendest kassidest aru. Selge on ainult, et vaimupuudega ta pole.

Kord leidsin Picasso ja Viktor Orava oma voodist põõnamast. Mina (emotsionaalselt): Kui palju punaseid kasse mahub minu voodisse? Sirley: Päris palju, neid saab ju tihedalt panna!

Tulebki järjejutt. Koer Villu ootab kannatlikult oma korda.

Advertisements

Sildipilv