…igal mastil oma lipp.
Lipud kerkivad Eesti 103. sünnipäeva päikesetõusul ümberkaudsetes külades – Panga külas, Kiidevas, Haeskas, Puises…
Nõndasamuti Altmõisas. Möödunud aastal oli meie esimene avalik lipuheiskamine ja pärast seda Tuuru karjamõisas väike kogukonna koosistumine. Mis oli nii tore! Ma ei hakka siin midagi rohkem ütlema. Sel aastal teeme, mida saame ja värskes õhus lippu heisata ikka saab. Ja pärast maja ees paar sooja ampsu niisamuti. Ja paar sõna juttu.
Mul väljendub veebruaris selline sõnulseletamatu häire, et pean vürtsikilu tegema. Nagu seda poest saada ei oleks! Või nagu ma seda väga oskaks. Ja isegi ei osta väga sageli.
Sel aastal jälle! No hea küll, ükskord jäin poes Vabariigi aastapäeva eel ilma kiludeta ja mulle meeldib sellest traumast kinni hoida. Ja pealegi on need omatehtud ikka päris head.
Ka sel aastal on kilulaar valmimas. Mulle meeldib selline kenasti läbitöötanud kilu, nad laagerduvad juba mitu nädalat. Eile õhtul puhastasin kilud ära, tegin ka Altmõisa kanade munadest koheva munavõide. Tuuro leib läks just leivaahju. Viimastel küpsetuskordadel olen proovinud Tuuro leiva tainast teha põrandaleiba. On teistsugune maitse küll. Tavaliselt käib Tuuro leib vormis ja küpsetan elektriahjus. Tuuru karjamõisa leivaahjus küpsetamine on muidugi natuke pimedas kobamine, aga hakkan juba harjuma. Leidsin tööriistakastist korraliku lasertermomeetri, mis aitab aru saada, kusmaal ahjus kraadid on. Ja et mitte kõiki mune ühte korvi panna, siis osad leivad lähevad tavaviisil elektriahju. Leivalõhna on maja juba praegu täis, sest käisin ahju piilumas. Oli päris kena pilt. Ja ikka Jahu-Jaani jahust on need leivad meil!
Lisaks kerkivad juuretisetaignast kardemonisaiakesed ja suured pätsid ka. Needki on homme hommikuks valmis. Juuretisetainas kannatab kerkinult külmikus oodata, pistan need ahju homme varahommikul, et lipu heiskajatele sooje saiakesi pakkuda.
Pärast minnakse Puise randa paadipõgenike mälestusmärgi juurde pärga viima. See aeg peaks siis olema umbes 8.30. Juba ainuüksi sõit Puisesse on imeilus. Iga kord, kui ma Põgari-Sassi rannaniiduni jõuan, võtab hingest kinni. Milline avarus ja milline taevas! Ja seal ilma ääre peal väike kollane Mäevalla palvemaja, kus Otto Tiefi valitsus 44.aastal oma viimast istungit pidas, ümberringi selle sama Eesti inimesed ootamas ja lootmas, et tuleks paat. Palvemaja sai nüüd eelmise valitsuse abiga pisut kaasaegsema hingamise. Oli ka viimane aeg! Tiefi valitsuse tee ei viinud küll paadiga üle vee, välja arvatud ühel neist, aga kuidagi see kõik kõlksub kokku.
Ilu ja valu. Ja isamaa.
Rukkileivad tulid ahjust välja!
Homme on Eesti sünnipäev.
Altmõisa külalistemaja 
Lisa kommentaar