Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Archive for september, 2015

Präänikud-väänikud

DSC_9859-001DSC_9888-001DSC_9855-001

Mul on koogitšakra täielikult sulgunud. See-eest avanes küpsisetšakra.

Altmõisa köögi viimase aja lemmikraamat on Angeelika Kangi „Ahjusoe“.

Maitsvaid kardemonisaiu ja kringleid ja kooke on Ilona ja Ly selle järgi juba teinud ja need retseptid töötavad kindlalt. Mis peab kerkima, see ka kerkib ja lausa hullusti.

Vanaema vanilliküpsiste (lk 83) retsept tundus mulle samuti ahvatlev. Mis toredad murenenud pinnaga pragulised küpsised on seal pildil!   Ja saingi sellised. Söödi ära.

Järgmisel korral kasutasin nisujahu asemel lätlaste valget speltajahu ja panin suhkrut poole vähem. Töötas, hea oli. Praod tulid ka sisse.

Kolmandal korral võtsin suhkru asemel mee ja Läti spelta asemel kohaliku tootja tumeda speltajahu. Et kui patustada, siis vähemalt mitte nii hullusti. Ei tea, kas seda taevaväravas ka arvestatakse?

Speltaküpsised meega

260 g toasooja võid

100 g vedelat mett

2 spl vanillisuhkrut

85 g purustatud rosinaid

150 g toiduõli

600 g tumedat speltajahu

4 tl küpsetuspulbrit

Vahusta toasoe või meega. Lisa õli ja sega ühtlaseks, lisa segule rosinapasta või pähklipuru või mõlemad ja vanillisuhkur.

Lisa jahule küpsetuspulber ja sega.

Sega jahu tasapisi või-õlimassi sisse. Pritsi kotist küpsised või rulli taignast pikergune rull ja lase külmikus taheneda. Seejärel võid noaga otsast küpsisekettad lõigata ja küpsetada.

150 kraadi ja 20 minutit küpsetamiseks.

Lase peale ahjust võtmist täielikult jahtuda ja säilita õhulindlas purgis.

Mett ja võid on omavahel küllalt raske vahustada ja ainuüksi inimjõul see ei õnnestu. Mikser või asjalikum vahustaja on suureks abiks. Aega kulub samuti rohkem. Tulemus on saavutatav eeldusel, et mesi ja või on mõlemad toatemperatuuril ja mesi on vedel. Saad mõnusa kreemise heleda massi, mis on silmanähtavalt vedelam kui suhkruga vahustatud või.

Tunnetasin kujuteldavat maitset keeleotsal ja viskasin rosinad purustajasse. Kätte sain rosinapasta. Mõnevõrra üllatunult sellisest tulemusest lisasin selle toreda pasta osakaupa või-meevahule ja vahustasin edasi. Rosinapasta kippus vahustaja põhja vajuma ja tuli spaatliga üles aidata.

Üldiselt on niimoodi, et mida vähem jahu küpsistes, seda paremad nad tulevad. Mida õrnema taigna oskad teha, seda suus sulavam tulemus on. Kuskil on muidugi piir, millest alla pole mõtet minna, küpsised ei seisa koos. Tainas osutus suhteliselt vedelaks ja vormida seda ei saanud. Otsustasin kasutada pritskotti ja loota, et küpsised hoiavad kuju. Muidugi oleks võinud lasta taignal ka külmikus taheneda, et siis kangi otsast rattaid lõigata, aga nii palju kannatust mul lihtsalt ei ole alati võtta :).

Pritskotiga on mul mitmesuguseid kogemusi. Üldiselt mulle meeldib kotti kasutada, aga mõnikord osutub see fraktsioon, mis läbi tülle peaks väljuma, paiguti jämedamaks kui tülle ots ja siis on kuri karjas. Ühel hetkel tuleb ära otsustada, kas lähed ise sinna koti sisse seda ummistust likvideerima või saadad kellegi teise. Seekord käitusid kõik osalised eeskujulikult, ummistust ei tekkinud. Spelta-meeküpsised jäid vormi hoidma, tulid hästi muredad ja mõnusad. Prooviksin edaspidi pisut mandli või pähklipuru lisada ja võib-olla pisut rohkem mett.

Angeelika raamatus on ka stollenite, Saksa jõulusaiade retsept.  Stollenitest ei pea rosinaid noaotsaga taga ajama nagu narr. Neid on seal nii et mustab. Saksamaal on kõik kohad enne jõule stolleneid täis, aga meil nad eriti levinud ei ole. Stollenite hingeelu olen alles peale korduvaid kohtumisi mõnevõrra mõistma hakanud. Tahan pea proovida, kas saan sarnase tulemuse kätte. Siiani oleme jõuluks ikka puuviljakooki teinud, see on Altmõisa blogis https://altmoisa.wordpress.com/2012/12/02/altmoisa-vurtsikas-joulukook/ ka olemas, seekord siis tulevad stollenid. Aega on veel harjutada, sügiski pole veel käes.

Advertisements

Sildipilv