Altmõisa maasikapidu kohaturunduse võtmes

Möödunud aasta detsembris kutsusid Raili ja Kertu mind Eesti Maaturismi aastakonverentsile Altmõisa maasikapeost rääkima.  Uus maasikapidu on meil praegu juba  ideede ja organiseerimise mõttes täies hoos,  panen oma väikese ettekande samuti blogisse üles. Ja nostalgia mõttes ning võrdluseks panin FB-sse ka esimese maasilapeo pildialbumi. Väga naljakas!

Kõigepealt olid maasikad

Maasikas on meie lühikeses suves midagi üdini positiivset. See ilus ja ahvatlev mari on meie peo sümbol.
Maasikapeo idee leidsime Saksamaalt, maasikakasvatuspiirkonnas elavatel tuttavatel külas käies. Sealses kogukonnas on palju inimesi ühendavaid ja piirkonnale omaseid traditsioone ja see tegi heas mõttes natuke kadedaks. Nägime Saksamaal vahvat pidu, kus meelolu lõid kohalikud pillimehed, rahvariietes saksa prouad müüsid tohututes hulkades kodusküpsetatud maasikakooke, üks maitsvam kui teine, tulu annetati heategevuseks, lapsed sagisid ringi ja kõigil oli tore olla.
Maasikad olid meil olemas, kasvatasime neid sel ajal ise, ruumi Tuuru karjamõisa ehk vana maja ümber ja külalistemaja ümber laialt ja paar aastat mõte idanes. Mäletan seda kõikumist edasi-tagasi. Teeme ära – ei ikka sellel aastal veel ei tee.
16. juulil 2005 oli esimene pidu. Maasikapidu on seotud Altmõisaga, kandes endas ühteaegu nii Altmõisa külalistemaja märki kui ka Altmõisa Seltsi märki, sidudes need kaks üheks, sest üksi kumbki neist selle suure tööga hakkama ei saaks. Maasikapeo põhikorraldajaks on Johannes Cimmermanni Altmõisa Selts, toetus on alati olnud ka Ridala valla poolt.
Siiski peame ausalt kinnitama, et teadlikku kohaturundust me maasikapeoga plaaninud pole, vähe sellest, kui me 2005 alustasime, polnud keegi meist kohaturundusest kuulnudki.
Plaanis oli teha ainult üks väike pidu, et rõõmustada oma lähemat ümbrust, iseennast, kogukonda, Tuuru küla, Ridala valda, Haapsalu linna ja Läänemaad. Kes meile ikka kaugemalt tulema hakkab, arvasime.
Esimesel aastal oli peo kokkupanek paras peamurdmine ja seega kutsusime appi profid Turundustoest. See aitas meid tublisti korralduslikus mõttes. Esimesel aastal oli ehk 600 külastajat, kaasa arvatud kohalikud esinejad ja vabatahtlikud.
Olime aga üllatunud sellest, kui positiivne ja toetav oli vastuvõtt kogukonna poolt. Meie seltsile on alati olnud oluline ka sotsiaalne pool ja leidsime, et tuleb jätkata.
Praeguseks pean imestusega ütlema, et peo formaat on sarnaseks jäänud. Aga igal aastal püüame anda oma teema, nüansi, oma uuenduse, jättes vanast alles rahvale meeldinud osa ja leides midagi vahvat juurde.
Aeg, millal maasikat noppida, on ülilühike ja seega on saame päeva valida põhiliselt kahe laupäeva vahel juuli esimeses pooles. Varem on vara ja hiljem on hilja, sel ajal peaks olema maasikaid kõige rohkem ja kõige soodsamalt.
Algusest peale oleme teinud maasikakoogikonkurssi. See on hea võimalus kaasata oma ala häid tegijaid ümberkaudu kooke tegema, andmaks peole sära ja lisades oksjoniga põnevust. Oksjonid on alati rahva kohale toonud ja pakkumised on läinud kõrgele. Ehk on harjumus head teha olulisem kui summa suurus, mis kokku tuleb. Peale selle, mis on ühele väike, võib olla teisele suur.
Toetustega liikusime ikka lähemale kodule – alustasime Tartus asuva ema ja lapse varjupaiga toetamisest, aga pikapeale tundus see kuidagi kauge olevat. Seepärast hakkasime otsima abi vajavaid projekte lähemalt. Oleme toetanud oksjoni tuluga ema kaotanud peret, noortekeskust, Haapsalu loomade varjupaika jne.
2013 aasta ideed alles otsime, ootame ettepanekuid. Ainus tingimus, see projekt võiks olla Ridala valla või Haapsaluga seotud.

Suurele ja väikesele

Kuigi maasikapidu on perepidu, kus on pearõhk erinevas vanuses lastel, peab kindlasti olema huvitav ka vanematel. Üks kogu perele sobiv esineja –Noorkuu, Kukerpillid, Koit Toome, Ott Lepland, Gerli Padar on olnud päeva rosinaks.

Külalistemaja on üles astunud põneva toiduga. Maasikapidu annab ka hea võimaluse meie enda köögi põhimõtteid sellel alal tutvustada. Juba 3-4-5 aastat arendame suviti oma umbrohurestorani. Maasikapeo ajal asub see savimajas aianurgas ja pakutakse seal kõikvõimalikku metsikult kasvanud toitu traditsiooniliste maitsetega, alates nõgesesupist, maltsapestost ja naadikukleist, lõpetades kanepikotlettidega. Jutt käib siiski kanepiseemnetest, millega kotlette paneeritakse, kui keegi nüüd midagi muud mõtles.
Maasikakokteilid, maasikakoogid, maasikapavlova jne….
Isetegemine eeldab head organiseerimist, vabatahtlike suurt hulka ja kohalikku toetust.
Peame silmas, et Almõisa maasikapeol oleks võimalikult vähe kommertsi ja piisavalt palju asju piletihinna sees. Siin on aastati olnud erinevusi, aga põhisuund on jäänud samaks.
Muidugi müüakse toitu, suveniire, toredaid asju ja käsitööd. Siin on väljund ka kohalikele väiketegijatele, neile, kellel on midagi toredat pakkuda kas oma aiast, oma meisterdatut, oma toitu.
Kogukond ongi oluline tegija sellel peol. Me võime ju kutsuda esinejad, kokku tuleb sama rahvahulk, aga oluline on, et kohalikud inimesed tunneksid ennast selle peo osalistena.
Kohaturunduse oleme saanud maasikapeoga nö kauba peale.
Maasikapeo atraktsioonid on olnud klounid, mustkunstnik, sõrmuste sepistamine, mitut sorti töötoad, vibulaskmine, miniloomaaed, Ahhaa teaduskeskus, töötoad, šokolaadifontään maasikatega, suured batuudid, tantsivad hobused, tore kontsert, vahva päevajuht.

Ilusat ilma, palun

Mida me ei taha, et juhtuks? Vihma, rahet ja tormi paluks maasikapeo ajal mitte anda.
Praeguse korralduse taseme juures on ainuke riskifaktor ilm. Esiteks ei saa kuidagi tekitada eriti positiivset kuvandit endast ja oma kodukohast, kui läbini tilkuvad inimesed koduteel langeva puu alla jäävad. Peaaegu nii läks viimasel maasikapeol, kus äikesebagi Gerli Padari esinemise poolepealt lõpetas.
Inimesed olid siiski heatahtlikud ja kannatlikud ja ka oksjon peeti vihmajärgsel õhtul ära. Usun, et kuigi oksjon viis mõnegi külalise taskust paraja summa, oleks inimestel kahju olnud, kui pidu oleks oksjonita jäänud.
Meie ei ole oma maasikapeoga veel kordagi kasumisse saanud. Eesmärk on majandada nulli. Sel aastal, kui Selts sai Pria Leaderi toetust Maasikapeo korraldamiseks, olid risk ja kahjum muidugi väiksemad.
Paratamatult peab olema valmis kandma ka riske, mõnikord päris suuri materiaalseid tagasilööke.
Aga me rõõmustame, kui keegi, kes müüb oma kodus tehtud kaupa, sellest ka väikese tulu teenib.
Algusaastatel oli kõva sõna, kui kodulehel oli üleval info maasikapeo kohta. Praegu jõuame sotsiaalmeedia, FB, Altmõisa blogi kaudu tunduvalt rohkemate inimesteni. See on hea, aga sunnib küsima, kui suureks me tahame minna. Kas jätkata kogukonnaüritusena, kus käib ka väljastpoolt külalisi? Viimane pidu oleks viinud külastajate arvu 2000-ni, koos esinejate ja kauplejatega muidugi, aga äikesevihma tõttu jäi see potentsiaal kasutamata.
Tihti küsitakse meilt, et kui te nüüd enam maasikaid ei kasvata, mismoodi teil siis maasikapidu olla saab? Omaenda maasikate müümise pärast pole me seda pidu kunagi teha tahtnud, sest ka siis kui meil maasikad endal põllul kasvasid, polnud neid niipalju, et sellega tervet pidu üleval pidada. Maasikas on lahkelt andnud meile oma positiivse kuvandi ja magusa maitse.
Meie peo nimi on Altmõisa Maasikapidu, ja kui annad millelegi oma nime, siis teed seda asja nii hästi kui vähegi suudad. Pidu võib lõppeda, aga sellega seotud nimi jääb ja jäävad ka mälestused ja muljed inimeste meelde. Ka need, kes pole kohal käinud, ütlevad, et ma ei ole kunagi saanud tulla, aga olen kuulnud, et tore pidu oli. Teil ju on ikka sel aastal pidu? Sel aastal kui pidu vahele jäi, oli turismimessil nii palju küsijaid peo kohta, et saime aru, Altmõisa maasikapidu teatakse ja oodatakse.
Kui suudad anda oma ühingu, ettevõtte, kodukoha nimele positiivse kuvandi, toetada seda toreda ja traditsioonilise üritusega, on sellel hindamatu väärtus. See ei juhtu ühe aastaga, see ei juhtu võibolla ka kahe aastaga mitte, järjepidevus, areng ja hoiak on tähtsad.
Meie kavatseme jätkata ja olete kõik kutsutud Altmõisa maasikapeole tegijana ja külalisena 13. juulil 2013.