Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Archive for mai, 2012

Altmõisa maasikapidu

Seadke 7. juulil sammud Haapsalu poole, sel ajal on meil palju põnevat.

Haapsalu linnas möllavad ameerika autod, on traditsiooniline

American Beauty Car Show http://www.american.ee/American_Beauty_Car_Show,

aga 18 km Lihula poole võtab hoogu terve päeva kestev

Altmõisa 7. suvesüdamlik maasikapidu loodushoidlikule perele!

Parilast keerake Kiideva-Puise suunas ja oletegi varsti kohal.

Selle aasta teema on taaskasutus, loodushoidlik ja säästlik suhtumine keskkonda, arukas ja jätkusuutlik eluhoiak, ökoloogilised ja mahetooted, käsitöö ja isetehtud asjad.

Hakkame siia tasapisi üles panema rohkem infot esinejate ja toredate tegevuste kohta, mis teid kohapeal ees ootavad.

Väga palju asju on piletihinna sees, saate terve põneva  päeva veeta!

Peaesineja on Gerli Padar, päeva juhib  ja oksjoni korraldab Ženja Fokin.

Lasteetenduse eest kannab seekord hoolt Heino Seljamaa kohvriteatriga.
Ahhaa teadusteater ja töötoad on telgiga kohal.

Ka mustkunstnik Tom Pintson on lubanud rahva hulgas trikke teha, temal tuleb taaskasutus eriti hästi välja.

Lastele on  energiaülejääkide kulutamiseks batuudid tellitud, kohal on miniloomaaia loomad vaatamiseks ja paitamiseks, külatänaval on palju meisterdamislaudu ja õpitubasid.

Sel aastal saab esmakordselt rahvamuusika õpitoas vanu tantse ja laule harjutada.

Nagu ikka, müüakse maasikaid.

Väga tähtis on maasikatordioksjon! Kogu tulu läheb heategevuseks! Žürii eesotsas on Haapsalu koogivõlur Nadja.

Veel  on plaanis šokolaadifontään maasikatega, moedemonstratsioon taaskasutusvõtmes, vanast uus – õpitoad meistrite juhendamisel, umbrohurestoran, maasikapaviljon, supikatel, suitsukala, piknikuala, piknikukorvide rentimine, sepistamine, hennamaalingud, patsipunumine, pakutrükisärgid ja kotid isetegemiseks, kõhutantsijad, vibulaskmine, vihmaussikompost, saviehitus, hobuste tants ja palju muud toredat, mustlanna Žanna ennustab, müügilaudadel käsitöö-, öko- ja  mahetoodang. See nimekiri veel täieneb.

Pääsmed Piletimaailmast    7-16 a  2,5€, sealt edasi 5€, (varsti müügil)

Pääsmed kohapealt             7-16 a 3€,     sealt edasi 6€, koolieelikud tasuta

Kuna meil on teadupärast tundeline toidublogi, siis alustame tutvustusringi maasikatordioksjonist, saate hakata plaani pidama ja retseptiraamatuid sirvima.

MAASIKATORDIOKSJON, mille tulud lähevad heategevuseks, on aasta-aastalt populaaremaks saanud ja toodud on järjest rohkem torte.

Mis muud, kui too oma lemmikmaasikatort oksjonile!

Me müüme ta kasudega maha ja raha annetame heategevuseks. Aastate jooksul on tuge saanud ema ja lapse varjupaik, raskustesse sattunud pere, Mäemõisa noorte selts ja teisedki.

Sel aastal tahame teie abiga toetada Haapsalu loomade varjupaika. Kurva naljaga pooleks võib öelda, et see haagib hästi selle aasta maasikapeo taaskasutuse teemaga. Loodetavasti leiavad loomade varjupaiga loomad samuti peatselt taaskasutuse oma uutes kodudes.

Auväärt žürii selgitab välja kõige maitsvama, kõige kaunima, kõige üllatavama tordi. Ideaalis on kõik need omadused ühes tordis esindatud.  Žürii tohib siiski oma äranägemise järgi ja vastavalt olukorrale auhindu ümber jagada.

Eriti hea meel on teada anda, et žüriis lubas sellel aastal osaleda Haapsalu koogivõlur Nadja. Ärge siis latti alla laske

Peaauhind on nagu ka varasematel aastatel romantiline õhtusöök koos ööbimisega Altmõisa külalistemajas kahele.

Tordi tooja saab koos sõbraga tasuta peole.

Tarvis on tuua kaks torti, suur ja väike,  mille maitseomadused ja välimus oleks samad.

Väikest torti hindab žürii ja suur tort läheb oksjonile.

Palume võimalusel tordid tuua selliste alustega, mida te tagasi ei taha. Tort saab ümbertõstmise juures kannatada ja laadamelus ei suuda me alati tagada, et küpsetaja oma perekonnareliikvia tordi alt tagasi saab.

Suur tort võiks kaaluda umbes 1,5 kg.

Väikese tordi kaal ei ole oluline, iga žüriiliige peaks sealt ikka maitsta saama ja liikmeid on kuni 6.

Tordi nimi, mis seda kõige paremini iseloomustab, kirjutage ümbrikule. Ümbrikusse pistke oma nimi ja kontaktid ja kui tordil on oma lugu, siis oleks žüriil hea meel seda lugeda.

Tordid tuleks tuua 7. juulil hiljemalt kl 12.30 Altmõisa külalistemaja kööki.

Kindlasti tuleb kirglik oksjon! Pange vaim valmis!

Kasutasin Arvo Tarmula ilusaid pilte eelmisest maasikapeost.

Advertisements

Uudist kanakuudist

Täna hommikul lahkus meilt suurem grupp Hollandist pärit linnuvaatlejaid, kes viis päeva meie  külalistemaja oma väljalennubaasina kasutasid. Väljalennubaas kõlab linnuvaatluse kontekstis minu arvates hästi.
Linnuvaatlejad on meeldiv seltskond (mitte, et teised seda poleks, ärge nüüd nii asjast aru saage!).
Juba kell neli hommikul käib välisuks ja pikkade kaameratorudega mehi-naisi pudeneb ahetavasse suvehommikusse põõsaste alla linde luurama. Ühtegi sekundit ei lasta niisama ajamerre voolata, kõik läheb asja ette. Pärast näidatakse meile suure uhkusega saaki, pilte merikotkast ja muudest haruldustest.
Üldse on linnuvaatlejad väga elusad ja hea isuga inimesed, sihipäraselt organiseeritud tegutsemisega seejuures.
Hommikusööki rootsi lauale ei jõudnud Ketlin nii kiiresti ette kanda, kui nemad suutsid seda enesele sisestada,  neli  liitrit marjadega jogurtit kadus nagu tilk vett kerisele. Nii on igal hommikul. Eesti juustu läks samuti ohtralt, aga putru mitte üks tera. Kuklid olid lemmikud, pannkoogid kadusid otse pannilt. Seevastu hiljutine Inglismaalt pärit linnuvaatlejate grupp, juba vanad kunded, andsid eelnevalt meilitsi teada, et porridge peab olema. No eks me juba teadsime ka seda. Erinevus rikastab.
Tuulest ja päikesest pargitud Hollandi seltskond oskas nautida toitu ja jooki, sumin oli mõnus. Õhtusöök oli hiline ja taldrikud saabusid tagasi tühjalt. See on koka südamerõõm ja elu mõte. Õllekülmikuuks muudkui käis kinni-lahti, kasinusevannet ei paistnud neist keegi andnud olevat. Saagi lugemine nägi välja nii, et eestlaulja hüüdis linnu nime ja kes nägi ja pildistas, tegi oma raamatusse ristikese. Kui see tegevus lõpule jõudis, saabus äkiline vaikus ja kell 11 õhtul võinuks vanduda, et maja on täiesti tühi, ei ainsatki häält ega inimest. Et siis kell neli jälle…
Ma tahtsin küll soovitada, et mingu meie kanaaeda ka pildistama, aga sain ennast ikka talitseda. Mine tea, äkki oleks see olnud au haavamine või miskit sinnapoole. See-eest naudin ise kanaaias pildistamist täielikult, aga no mul pole sellist toru kahjuks mitte.
Eelmisel nädala laupäeval tõin Kesk-Eestist veel viisteist tupsununnut. Aureacanad, puškinskajad ja mustad ja sinised kohiinid. Koht, kus neid tuleb nagu tibusid munadest, osutus sõltlaste rehabilitatsioonitaluks. Vabandan, kui nüüd terminiga eksin, aga mõte on õige. Igatahes oli neil seal paras majapidamine, kus töö käis põllul ja aias. Sulelisi oli sadat sorti, pardid, kalkunid, erinevad kanad, vutikesi oli ka. Mulle näidati just äsja munast koorunud vutipoegi, sõrmeotsasuuruseid. Meie tibude vanematega tutvusin samuti, osad neist olid suured ja mustad nagu nõiakuked, erkpunase harjaga. Võimas!
Jäi täielikuks müstikaks, kuidas tibusortidel vahet tehti, aga see kõlas umbes nii, et ühtedel on karvased ja mustad jalad ja teistel on siledad ja valged ja kolmandatel on siledad ja mustad. Karvaseid ja valgeid polnud mu meelest kellelgi.
Need on nüüd küll hoopis teise hoiakuga linnukesed kui meie brahmad, keda vanarahvas ilmselt uimakukkedeks nimetaks. Kuigi kukkesid vist ikka palju ei ole nende hulgas.
Uute tibude toimetamine oma puuris meenutab kõige rohkem füüsikast tuntud browni liikumist. Kui keegi juhtub nende puuri kõrval aevastama, siis lendavad nad ühte kastinurka kokku ja on väga pahased, mis õnneks läheb ruttu üle. Päeval taas kord kasvuhoones kastis ja öösel toas.
Äntukad võtaks brahmade üle võimust, kui neid ainult lastaks. Ullo ehitas seda aimates kaks kanajalgadel kuudikest, mis loodetavasti on ajutised.  Brahmade ukse hoiame õhtul kinni, äntukad kobivad ära oma hütti magama ja brahmasid loomulikult sinna ei lase. Siis on võimalik brahmad kokku korjata ja teise kuuti saata. Näis, kas viimasele seltskonnale tuleb kolmas maja ehitada.
Tegelikult on plaanis talveks väike savi-põhk maja teha kanakestele, kui kevadsuvine kiire aeg mööda saab.
Võiksime hakata juba kanapileteid müüma, lapsi on käinud päris mitmeid koos vanematega meie linnumajapidamist vaatamas. Et lapsed niisama ja mammale pilet.  (Nali)

Suvekohvik

Nüüd ei ole enam pääsu suvekohvikust. Soojade ilmadega on kohvikulised tee külalistemajja juba ise üles leidnud.

Seda enam, et erandkorras seisis meie suvekohviku silt pool talve hanges Parila teeotsas, lubades 7,5 km pärast muinasjutulisi maasikaid ka lume alt.  Sügisel oli ikka plaan silt korralike inimeste kombel maha võtta, aga kui uus aasta rohelise muruga peale tuli, siis mõtlesime, et las ta olla pealegi, et ongi nagu suvi.

Olgu siis praegu teada antud, et jälle on see tund, mil seisev kell näitab õiget aega. Muidugi, nüüd kui Altmõisa reklaamiposti ümber varsti kena viljapõld voogab, võib  juhtuda, et kõige alumine reklaamtahvel välja ei paista. Minu meelest see vili viskab tundidega kasvada. Aga no, siis vaatame jälle edasi.

Koogi pilt suvekohviku reklaamtahvlil on paari aasta tagune maasikatordikonkursi võitja.  (Etteruttavalt olgu öeldud, et sel aastal on maasikapidu 7. juulil TAAS MAASIKAD, aga sellest peatselt mõnes järgmises postituses pikemalt.)

Oleme suviti hoidnud Altmõisas seda liini, et kes uksest sisse astub ja kohvi-kooki-jooki tahab, siis ta seda ka saab. Talvel muidugi ka, aga siis on käijaid loomuldasa vähem, kuigi vahel ikka keegi astub sisse ja imestab – teil on lahti ja pannkooki saab ka?

Enamasti on Altmõisa külalistemajas koolitusgruppe, seminare, suvepäevalisi, linnuvaatlejaid. Muidugi mitte kõik korraga, enamasti ühe grupi kaupa ikka. Nemad ajavad oma asja kas saalis või õues, igal juhul on tegemist sihiteadliku seltskonnaga, kelle söögiajad ja menüüd ja päevaplaan on paigas.  Sinna vahele oleme pikkinud oma suvekohviku, sest alati on kuskil väike lauake ja eraldi nurk istumiseks. Altmõisa on parajasti niipalju suure tee pealt kõrval, et iga rändur, kes meile saabub, võetakse vastu, nagu oleks see maja kord ehitatudki tema tassi kohvi ja jäätisepalli pärast. Selles võib olla oma iva.

Meie suvekohviku alustala ongi jäätisemasin. Andku Balbiino meile andeks, aga nad lihtsalt ei ole konkurentsivõimelised meie väikese masinaga, mis sõbralikult unnates suvi läbi vaniljeplombiiri ja sidruniga vaarikasorbetti ja astelpajujäätist ja maasikamaiust ketrab. Tervist ja pikka iga talle, sest enam ei kujuta ette elu ilma Altmõisa oma jäätiseta.

Jäätisega käib vältimatult kaasas krõbe mandlibesee, sest jäätise valmistamise käigus tekib tohutul hulgal munavalget. Muidugi, mida sellest niipalju rääkida, aga ma pole kusagil paremat beseed saanud. Ikka pannakse beseesse tohutul hulgal valget suhkrut, nii et sa enam mingit muud maitset ei tunnegi ja hakkad arvama, et viibid tuhande ja ühe öö muinasjutus keset idamaa maiustusi. Meie oleme oma besee timminud kergelt beežikaks, pisut mõrkjaks ja kui välja tuleb, siis ka lillekujuliseks. Viimane sõltub kuu kaugusest maast, õhurõhust, õhuniiskusest ja veel hulgast inimvõimete piiridest väljaspool asetsevatset teguritest, mis kõiki korraga peavad soodustavalt kokku langema. Enamasti langevad kah. Püüame oma beseed kotikestega müügil  hoida, et külastajad saaksid seda kaasa osta.

Kui maasikapavlova aeg kätte jõuab, on mõlemad käsitöötooted, nii jäätis kui besee, meie suvekohvikus kõrges hinnas. Kannatust!

Haapsalu kandis on koogimajandus tänu Nadja kookidele nii heal järjel, et väärikalt esinemiseks tuleb meil tõsiselt pingutada. Üks tõeliselt hea kook peaks olema magus ja hapukas, kohev ja kihiline, puhaste selgete maitsetega ja väike meeldiv üllatus kõige selle juures oleks teretulnud.  Ja vahukoorega ei tohi koonerdada. Eks me siis mõtle selles võtmes. Kohe hakkame rabarberiga pihta. Kõlab paljutõotavalt.

Siin võib tekkida ekslik arvamus,  et elu ongi meil ainult magus. Kinnitan – kergemat praadi, vahvat hooajasuppi, suuri ja väikesi pannkooke ja mitte ainult neid, saab ka. Ja muidugi aastate hitti mulgiputru suitsuliha ja hapukoorekastmega. Ehkki putru on pagana raske pildistada, nii et suu vesiseks läheks.

Üldiselt hoiame menüü liikuva ja tuulesuunda järgiva.

Ka jääkülm smuuti maasikast-basiilikust-arbuusist tuleb sel aastal jälle. Ja palavate päevadega on oodata Haapsalu-Noarootsi jäätee vähendatud variante.

Seekord sedapalju.Varsti jälle kirjutan. Meil on kanauudiseid, mida ei saa endale hoida.

Kevadromantika

Oleme külalistemaja avamisest peale romantilise õhtusöögi pakkumises hoidnud, aga muidugi on ta selle aja jooksul mitmeid kordi nägu, kuju ja maitset muutnud. Romantika on see koht, kus saab lilledega lustida, aastaaega arvestada nii ruumis kui taldrikul ja saabuvast paarist lähtuvalt midagi lisada või ära võtta.

Panen viimasest romantilisest õhtusöögist pildirea üles, sest üks pilt on parem kui tuhat sõna. Kommentaari pikkusest saab näha, kus kirjutaja süda asub.

Praegu on ilmad veel sellised, et kaminatuli ja helerohelised küünlad pole romantilisel õhtul liiast. Eriti kui puhkevad kastanioksad nende kohal võlvuvad.

Pitsiga salvrätik hoidjas. Teine kord teeme teisiti.

Väike sünnipäevakimbuke laual.

Seekordsed romantilised külalised eelistasid taimetoitu ja kala. Menüü sai selline.
Romantiline õhtusöök

Pestost ma juba esimeses postituses kirjutasin. Vahepeal on naadi-, maltsa-, -nurmenuku-  jamiskõikveelpestot valmistanud korduvalt meie kokad Ilona ja Pille ja ma ise olen seda teinud ja kõik on ära söödud ja puudugi on tulnud. Igal oma käekiri, sööjad on olnud ka head.

Siin pildil taldrikutäis eelrooga taimetoitlastest romantikutele.

Juustusupile andis maitse sinihallitusjuust ja see on pirniga koos kindla peale minek. Selgi korral õnnestus.

Ikka veel pole puud täiesti lehes, olete ehk märganudAga maapind ajab välja ühe liblekese teise järel ja väikeseks hõrguks taldrikutäieks on kõike piisavalt. Ja kui roheline korvike saabub aiast pool tundi enne salati serveerimist, on see trikk! Iga minut, mis värske kraam seisab, kaotab ta oma väärtust. Ideaalis peaks salat taldrikul veel siputama, siis oleks asi õige. Vähemalt suvel saab täiuslikkuseihalusele täielikult järgi anda. Vahel on küll olukordi, kus suuremad grupid söövad kasvuhoone salatist nii kiiresti tühjaks, et uus ei jõua veel peale kasvada, aga eks me õpi kõik oma vigadest.

Kasvuhoonest sai eile õrna rukolat, mis alles võtab hoogu sisse. Mõni punane tammelehesalati leheke rändas ka korvi. Värsket estragoni, mitte palju, särtsuks. Laugulisi on nüüd kõikjal, ka aiamaal. Ei vaja nad enam kasvuhoone kaitsvat katust. Karulauk, mida me mitu aastat tagasi Luulega ehituse alla jäävalt krundilt kaevamas käisime, peab peenral kenasti vastu. Otsimise peale sain ka mõned noored maltsalehed, mida kohapeal degusteerisin. Sirley oli päeval tomateid istutanud ja mu tärkava matsakasvanduse kasvuhoonest täielikult hävitanud. Nii see läheb, kui ennast kohal pole. Küüslugu rohelised varred pole veel puitunud, vaid värseked ja mõnusad. Tillivõrsed on hetkel kulla alusel, nagu pildilt näha ehk leia taldrikult till. Aga kauaks see nii ei jää. Tagasiteel külalistemajja sai aiast korvi haaratud nurmenukulehti ja  mõned õied, mis lausa hüüdsid, et nad kaasa võetaks.

Pole muud kui salatikaste oliiviõlist, sidrunimahlast ja meest kokku raputada ja tore väike kuhi rohelisest väärtuslikust kraamist kokku seada. Minu lemmik on must jämdalt jahvatatud pipar salatil ja paar tilka balsamicot. Pole siin vaja midagi rebida ega hakkida, kõik on täpselt õiget mõõtu. Ainult küüslauku sai lõigatud, siis tuleb maitse paremini esile. Maasikas silmailuks-maitseks peale ja et ilus nurmenukk on söödav lill, siis temagi taldrikule. Oh seda edevust! Mõned värske kurgi kangid tahtsime ka lisada, aga unustasime ära. Mitu kokka köögis, ma ütlen!

Tagasi ei saadetud midagi.

Salati sõber oli seekord ahjulõhe laimimarinaadis suvikõrvitsa ja mangokastmega.

Ja punkti pani Altmõisa jäätis mandlibesee ja astelpajuliköörivahuga.

Teine kord teised lood.

Altmõisa õnnelikest kanadest

Kanu me süüa ei kavatse. Küll aga mune. Tulevikus, mis ei ole enam kaugel. Umbes juulikuus.

Kui tagasi vaadata, siis ähvardavaid kanakujulisi rünkpilvi ajas silmapiirile üles juba mõnda aega. Muidugi püüdsin neid ignoreerida, arvates, et kui ma kanadele ei mõtle, siis neid ei ole olemas. Mis on mõnevõrra isegi tõsi, aga mitte piisavalt, ei maksa sellele loota.

Samaaegselt mõtlesid kanadele Ullo ja Sirley ja tegid salaja ettevalmistusi. Ullo luges kanafoorumeid ja mõtles ilusate kollaste rebudega munade peale. Sirley kiitis takka. Et tema tahab lapsepõlve meenutada.

Märtsis Lapimaal Kautokeino hõbedatöökojas sai asi minu jaoks otsustatud, ilma et ma midagi oleks teadnud mu selja taga sepistatavast vandenõust. Astusin ise lõksu, pahaaimamatult nagu lapsuke. Juuresolev kaunis pilt on Kautokeinos tehtud. Vitriinipoolega avaneb kanade elutuba näitusesaali, kus eksponeeritakse  lapi rahvusehteid ja muid ilusaid asju ja kus edevad näitusekülastajad endale peegli ees kohalike meistrite valmistatud ehteid kõrva ja kaela sätivad.

Kanatalitaja kutsus Sädeme, mu kümneaastase lapselapse kanade juurde sisse ja Säde võis neid silitada ja toita.

Kui ma koju tulles arvasin, et äkki võtaks mõned kanad ja paneks nad külalistele vaatamiseks ja rõõmustamiseks nähtavasse kohta välja, selgus, et tõudki olid juba väljavalitud.

Projekt „Linnuaed“ oli alanud ja peagi sai mõnest kanast kümme ja kümnest sai kakskümmend ja nii edasi. Annan teada, kui jõuame mingi lõpliku arvuni. Aga juba rääkis Sirley kuidas tal kodus kana ükskord haudus välja umbes kakskümmend tibu. Kas siin on mingi vihje peidus?

Praegu on meil kümme brahmatibu, karvaste jalgadega, julged ja intelligentsed, kasvavad sekunditega. Kui palju nendest kanu on, selgub hiljem. Tõehetk võib olla valus.

Esialgu elavad nad öösel vanas majas toas kastis, päeval kasvuhoones. Tulevad kutsumise peale. Nimesid veel ei tunne, aga eks nad ole noored ka, kolmenädalased.  Nimetatud on juba Aprikoos, Besee ja Mordor. Mängivad üksteisega, hüppavad ja lendavad. Sõid kasvuhoones ära Ullo permakultuuripeenra jaoks ettekasvatatud tubakataimed. Uskumatul armsad, kes siis lastega  seepärast pahandab.

Et endale kinnitada oma tõsiseid kavatsusi, võtsime kümme Äntu kanakasvanduse kana ka, need on umbes kolmekuused ja hakkavad juulis munele. Viis musta, viis pruuni kana.

Päeval elavad kasvuhoones viinapuu all, mis on praegu heleroosades lehepungades ja väga kaunis nagu lillesede. Kuna keegi nende kanade tõugu ei tea, siis nimetasime nad Läänemaa harilikeks põõsakanadeks. Arglikud, Sirley ütles, et nende hing on haavata saanud, mille üle ma küll ei imesta, olles näinud, kuidas neid kastist püüti ja müüdi. Siin aitab ainult teraapiline ja kannatlik lähenemine, et nende usaldus maailma vastu taastada.  Äkki peaks klassikalist muusikat ka laskma?

Ja see ei ole veel kõik. Järgmisel nädalal saabuvad munakana puškinskaja viis isendit, mustavalgetäpilised.Samuti helesinised ja mustad cochinid (kuus isendit), väga head haudujad, kollakaspruunid või kollased munad.Australorpid, mustad, kolm kana.

Auruacanad, kelle meespool on nagu miniaabitsakukk ja pisikesed kanad, kes munevad siniseid ja rohelisi mune. Neid kanu tahaks ka, aga praegu ei ole tellitud. „Mina enne ei usu, kui oma silmaga näen, et sinised ja rohelised munad on olemas,“ ütles Ullo.

Süvendatud võrguga ja pealt kaetud kanaaeda (rebased ja kanakullid) ehitatakse ja kanade maja on projekteerimisel. Ilmselt me seinasuurust klaasakent ei tee, selle puudumise kompenseerib uhke aed. Reelika tahtis kanadele roosat rõdudega maja. (Selle koha peal tahaksin meenutada Barbie`t ja Keni, mis on ju tõesti sobivad nimed kanadele.)

Ullo on ainuke, kelle reaktsioon on piisavalt kiire, et põõsaskanad õhtuti kasvuhoonest üle sibulapealsete hüpeldes kinni püüda ja kasti magama pista. Ma ei usu, et ta kaua viitsib seda teha, seega võib loota ehitustööde ennaktempot. Maja sarikapeost teatame kohalikus ajalehes ja esimese muna puhul korraldame ilutulestiku.

Kes munakoogi retsepti ootas, peab veel veidi ootama.

Mitte ainult elavat tuld, voolavat vett ja Facebook`i, vaid ka siblivaid kanu võib lõpmatuseni vaadata.

Sildipilv