Õues sajab mõnusat kevadvihma ja poisid veavad metsast tulevase kana-aia platsilt talvel võetud võsa välja. Küpsetasin neile kiss-piruka. Ainult füüsilise töö tegijad tohivad sellist kaloripommi süüa, teised võivad ainult vaadata.
Tänane küpsetis ei ole loomulikult quiche, Prantsuse-Saksa piirialade lahtine pirukas, aga on sellest inspireeritud. Tegin lihtsalt Eesti kevadest puudutatud kiss-piruka kolme juustuga, mida ka kassid ostaksid (või näppaksid). Panin nõgeseid sisse ja noort naati salatiks peale.
Hooaeg on alanud, külalistemajas käivad linnuvaatlejad ja vana majagi ärkab tasapisi talvest.
Plaanis on rajada meie kodulindudele metsa alla turvaline suur aed.
Kanad esitavad meile pidevalt uusi väljakutseid. Üle aasta tuleb jälle aru pidada, kuidas edasi. Kahes punktis oleme kokkuleppele jõudnud. Esiteks, et soovime kanu jätkuvalt pidada, sest nad on nii toredad ja pakuvad silmarõõmu ja nende munad on võrratud. Teiseks, mingil viisil tuleb nende vabakäiku korrigeerida. Kanakaka on ainult üks osa probleemist. Dinosaurused, õigemini küll türannosaurused, nagu nad on, suudavad oma nokakestega nahka panna terve vundamendi soojustuse, kui see mingis ehitusjärgus katmata juhtub olema. Algul ma arvasin, et sinine vahtplast kanadele ei maitse, aga maitseb küll. Nad lihtsalt ei saanud kohe aru, et see on maiuspala. Ehk siis kanad aeda kinni! Praeguse neile eraldatud maa-ala on nad viimse libleni mustaks söönud, seal ei kasva enam nõgesed ka. Uus aed peab olema suur, et kanade õnnelikkus kahjustada ei saaks ja taimestik jõuaks taastuda. Tuleb ehitada ka kolmas kanamaja, ikka suurem ja ikka ilusam. Õnneks materjali oluliselt ei kulu, sest vanade kanamajade puupakud ja savi on taaskasutatav. Kes selle ehitustöö ära teeb, tahaks teada, aga küllap keegi teeb. Üle kraavi rajame sillakesed, et ka külalistemaja poolt saaks kanu imetlema minna. Täielik maaromantika, ehk nagu Ullo tsiteeris – kastesed kõrvitsad ja kukelaul.
Kevadine kolme juustu pirukas nõgestega
PÕHI:
4 dl speltajahu
250 g külma võid
4 sl külma vett
soola
TÄIDIS
4 õnneliku pardi muna (sobivad ka õnneliku kana munad)
4,5 dl 35% rõõska koort
400 g kodujuustu
200 g riivitud juustu
1 karp merevaigujuustu
kevadisi nõgeseid ja murulauku
muskaatpähklit, musta pipart, soola
Näpi pirukapõhi võist ja speltajahust kiirelt kokku, lisa jahule sool.
Sõmerale segule lisa külm vesi, suru palliks kokku ja pista pall külmikusse tahenema kahekümneks minutiks või terveks ööks.
Suru tainas vormi (26 cm, lahtikäiv) põhja, ääred suru üles kausiks ja pista kuuma ahju (220 kraadi) umbes 10-15 minutiks, et põhi eelküpseks. Äärte alla vajumise takistamiseks võid nad fooliumiribaga eelküpsetamise ajal kinni katta.
Täidiseks löö munad lahti, lisa juustud ja sega ühtlaseks. Munad võival olla kanamunad ka, meil lihtsalt on siin pardimunadega praegu priisata.
Vala segu eelküpsetatud põhjale ja pista pirukas ahju tagasi. Küpseta 190 kraadi juures umbe 45 minutit. Oluline, et küpsetusvorm oleks tihe ja hoiaks esialgu vedela täidise kenasti kinni kuni segu hüübib.
Maitse järgi võib piruka põhjale riputada läbipraetud peekonit, suitsulõhet, praetud seeni või sibulaid, kuumutatud tomateid. Olen lisanud röstitud kreeka pähkleid, mis annavad väga huvitava maitsenüansi. Lisand ei peaks olema toores, sest näiteks värsked tomatid jäävad piruka sees suhteliselt kõvad.
Pirukas on valmis, kui ta on pealt pruun ja võdiseb veel üksnes kergelt. Igal juhul vajab pirukas aega tahenemiseks, muidu ei saa seda lõigata. Kes tahab pirukat rutem süüa, peaks selle tegema pisut õhema kattega.
Homme lähen koos Nina talu Leiliga Läänemaa, Pärnumaa ja Viljandimaa Toidutee seminarile Valgeranda. Ilmselt on aeg ennast selle liikumisega siduda, kui nad meid võtavad. 🙂
Altmõisa külalistemaja 
Lisa kommentaar