Taimetoidujalgratas

Külalistemaja lõhnab nagu päkapikkude pagarikoda – tunda on pipart, nelki, aniisi, fenkolit, salveid, tüümiani, rosmariini, kardemoni, majoraani, tšillit, kaneeli…  Kõik kehale ja hingele sooja andvad vürtsid ja taimed.

Kundalini jooga grupp, tagareas õpetaja Shiv Charan Singh. Esireas lapsega Sukhdev Kaur Khalsa.

Meil on kundalini jooga grupp, kes käib Altmõisas juba aastaid. No tõesti aastaid, alates 2012 ja nagu Sukhdev Kaur meenutas, alguses mitu korda aastas. Nende toit on laktovegetaarne, põhiroad vegan, kes soovib, lisab piimatooteid. Eks me oleme arenenud ja õppinud koos selle grupiga. Nad on meie juures kuus täispäeva ja pole ju võimalik, et sa annad inimestele ainut kurki ja tomatit ja õuna ja banaani ja vahel riisiputru ka. Ja muidugi tahaks teha ikka hästi ja ikka paremini ja vaadata, et kõik valgud, rasvad ja süsivesikud ja vitamiinid oleks olemas. Meie arengut illustreerivad ilmekalt meie raamaturiiulid, kus olulise osa raamatuid võib liigitada „armastades taimetoitu“ lahtrisse. Lisaks veel sama teema erinevad alajaotused, suhkruga ja suhkruta, jahuga ja jahuta ja edasi võite ise jätkata. Kuna raamatud enam ära ei tahtnud mahtuda, siis võtsin teise raamaturiiulina kasutusele vana vürtsiriiuli, mis vahepeal majast välja oli rännanud. Mahtus täpselt büroo ette seinaorva ja saab aga raamatuid muretult juurde osta.

Sel korral proovin jooksvalt meie köögielu ja menüüd kas täielikult või osaliselt blogisse kirja panna, sest mingi hea põhjus ennast kokku võtta peab ju olema.

Taimetoidujalgratas on juba olemas ja sellega saab edukalt sõita

Pille on kõva käsi eritoitudega. Nimetame neid toite tinglikult nii, kuigi toit on toit ja kui maitseb ja kõht täis saab, pole see mingi eri. Mina olen avantürist, kes alustab retsepti järgi uue roa esimest katsetamist, kui kuuskümmend inimest lauas lusikaid klõbistab. Ei ole veel sellega hävinud, ei ole, aga mõnikord on tulnud olla loov.  Kokku on meil kahepeale Pillega toitlustada umbes 20 laagrilist kolm korda päevas kuus päeva järjest. Kerlini lubasime sel nädalal puhkama, sest peale seda suve on ta puhkuse igati välja teeninud.

Hommikusöök on hästi oluline ja põhitegija on Jahu-Jaani mahehelvestest puder. Viimasel ajal pakume ka hirsiputru, sest Nati oskab väga head hirsiputru keeta. Joogagrupile mandlipiimaga, gluteeni ja laktoosivaba. Lehmapiimaga tehtud pudrul on harjumuspärast volüümi rohkem, aga mandlipiimaga hirsipuder on  täiesti tegija. Kui keegi katsub mulle nüüd rääkida nõukogude armeest ja hirsipudrust, siis peaks ta hakkama mõtlema endale sobiva teraapiagrupi otsimisele.

Kõik määrded ja võided ja väikesed mõnusad suutäied lisavad hommikusöögile vihje hoolimisest. Sellepärast on meil alati ikka palju rohkem laual, kui ära suudetakse süüa – ikka mitu erivärvilist oma aia moosi ja muud toredat. Joogagrupi hommikusöögilauale paneme ka hummuse, pesto, päevalillevõi, taimse pasteedi ja ghee ja kikerhernejahust omleti.

Kui grupp on suur ja serveerimisviis on buffee, siis tuleb mõelda ka sellele, et kõigile jätkuks ikka kõike.  Vihjeks selle kohta, kui palju midagi ühe persooni kohta mõeldud on, kasutame lusikareeglit – kui on suur lusikas, siis palju, kui on väike lusikas, siis vähe. Igaüks saab aru.

Toortatratangu-rohelise läätse vorm sibula-küüslaugu-porgandi-päikesekuivatatud tomatitega

Olen teinud varasematel aastatel  seda rooga tavalisest pruunist tatrast ja läätsesid pole lisanud.  Siis on ta selline lihtne poolpuder lisanditega. Aga just lihtsate toitudega tuleb mängida. Tehnoloogilised nüansid on olulised. Koguseid on keeruline anda, minul oli 1 kg toortatratangu ja 0,5 kg rohelisi läätsesid ja sellest sai 15 inimest söönuks ja jäi ülegi. Valisin rohelised läätsed, sest punased lähevad paratamatult pudiks. Retseptile võib läheneda loovalt  ja panna kõik muu on vastavalt soovile – tunnetuslikult paras kogus punast sibulat koos küüslauguga, samuti jämeda riiviga rivitud porgandit ja peenemaks hakitud päikeskuivatatud tomatit.

Tatar pesta ja keema. Lasen sellel korralikult keema tõusta, aga ei lase mulinal keeda, vahu korjan ära. Vett peab olema pigem napilt, et lõpuks ei tuleks välja mingi imelik tatrasupp. Siis kuumus maha ja las paisub omaenda tarkusest kaane all umbes 20 minutit. Tatart ei peaks segama ülearu palju, eesmärk on jätta tanguterad terveks ja sõmeraks. Kui juba peaaegu kogu vesi on tatrasse imendunud, vala rohelised läätsed tatra juurde. Võib olla pead lisama kuuma vett, sest läätsed tahavad ka paisumisruumi saada. Paki peal on ähvardus, et nad keevad 40 minutit. Saab ka teisiti. Sega jällegi ettevaatlikult, et kaks vilja seguneks aga ei pudrustuks, pane kaas peale ja jäta madalale kuumusele seisma. Ise võid siis ooteajal pasjanssi laduda või ka sibulat-porgandit hakkida-tikkida. Umbes kahekümne minuti pärast saad proovida paisumise paljulubavat tulemust. Vett enam pole,  läätsed on al dente, aga seda sul just vaja ongi. Võid valada selle segu laia ahjuvormi ja jätta homset päeva ootama. Ma tegingi nii, aga selle sammu võib ka vahele jätta ja kogu roa algusest lõpuni ühe hooga potis valmistada. Kuldseks praetud punase sibula ja küüslaugu võiks tatrale-läätsele sisse segada. Punast sibulat on päris keeruline kuldseks praadida, sest sibul peaks oma värvi säilitama.

Kuna mul oli seda rooga alles „homme“ vaja, siis tahtsin võimalikult palju etekaid ära teha. Ma arvan, et ehk sai sibul oma head maitset sellevõrra kauem levitada. Kuna mu kogused olid suured, siis pruunistasin nii sibula-küüslaugu kui ka riivitud porgandi õli lisades ahjus plaadil. Tatra-läätse segus toimetasid rõõmsalt ka paar tšillikauna kasvuhoonest. Soola võib raputada juba keeduvette. Päiksekuivatatud tomat juurde segada ja kuna kõik komponendid on küpsed, siis piisab, kui kuum korraks läbi käib.  Võib lisada meelepäraseid ürte, näiteks tüümiani või punet, mis kellegi meeldib.  Natuke naksakas lääts selles roas annab väga sobiva pähklimaitse, punane sibul küüslauguga lisaks kerge karamelli, päikesetomat Vahemere hõngu ja kuskilt on ka tšillikauna tunda.  Serveerida kas tavalise hapukoorega või päevalillehapukoorega või mõnel muul moel.

Imeline kikerhernes ja imesupp

Magusaks pakkusime ahjuõuna metspähklipuruga ja kikerhernevahtu ehk aqafabat. Selle viimase puhul inimesed tavaliselt küsivad ahastavalt, et miks nad küll ometi selle kikerhernevee alati ära on visanud! Pean hoiatama, et kui vahustada kahe purgi vedelik, siis on vaja seitsmeliitrilist mikserikannu.  Ja tore asi on veel see ka, et kui kõike kohe ära ei tarbita, siis saab näiteks õhtul uuesti vahustada, kuigi osa vahtu on tagasi vedelikuks muutunud. Maitsestada sobib sidruniga, kaarobipulbriga, kakaoga, millega just meeldib.

Minu enda täielik elamus oli Maarika Blossfeldi retsepti järgi tehtud  puhastav pööripäevasupp. Vau! Pööripäeva küll pole, aga täiskuu oli. Internetis ringleb selle supi kohta ka rohkemate koostisainetaga retsepte, aga minu kasutatu pärineb Kadi Toompere kokaraamatust „Rõõm ja tervis kooskokkamisest“. See versioon sisaldab mahuliselt võrdselt kartulit, juursellerit ja mugulsibulat, pisut küüslauku. Vürtsideks on tšilli, kurkum, vürtsköömen, koriandriseemned, Cayenne´i pipar. Meresool. Vürtsid õlis kuumaks ajada ja lõhnama, sibul-küüslauk peale ja klaasjaks, siis kartuli ja juursellerikuubikud, mis ka kergelt sibulaga koos läbi kuumutada. Keev vesi peale. Kui kõik oli tasasel supitulel pehmeks haudunud, käisin kaks korda oma kruusiga poti juures. Ma arvan, et jäin sellest supist koheselt sõltuvusse ja loodan, et mu veri on nüüd aluseline. 😊

Eile oli minu köögipäev. Täna toimetas köögis Pille, sellest kirjutan ilmselt homme. Homme on jällegi minu köögipäev. Loodan jõuda, sest kõik sujub rahulikult ja toitu teha on tore!