Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Maailma parim veesupikeetja

 

Hullusti tahaks kööki fotograafi. Aga muidugi mitte siis, kui 40 inimese mustad nõud ootavad pesunurgas dušši ja nõudepesumasinat, vaid siis, kui viimaseks täpikeseks roheliste salatilehtede vahel mõni sulnis suvemari piilub või brüleekreem pakatab karamellikaane all vanillimaitselises õndsuses ja seda kõike on pildilt näha ja tunda. Oh, jah. Vahel mulle tundub, et piltidelt toidu vaatamine on samasugune nauding nagu söömine. Kui ma praegu oma albumeid lappan, siis imestan ise ka, kui palju vahvaid toite on aastate jooksul on tehtud. Ma mäletan neid üksnes seetõttu, et õigel ajal jõudsin pildiklõpsu teha. Muidu oleks kõik (kõhtu) kadunud nagu teatrikunst enne videosalvestuse leiutamist.

Mu Nikon andis juba kevadel vanaduse tõttu otsad. Reanimeerisin teda küll veel paranduses, aga süda, see tähendab mootor, mis kõike kaadervärki liigutab, oli otsas mis otsas ja moraalne vananemine ka lisaks. Tänapäeval parandavad asju veel üksnes friigid ja väga vanad inimesed, kes ühtlasi ka sokikandu nõeluvad. Teised lihtsalt osatvad uued sokid. Selles mõttes tahaksin ma pigem olla friik või väga vana inimene, aga pean siiski ostma uue kaamera. Nutikaga saab päris äratuntavaid pilte, aga peegelkaamerast tunnen väga suurt puudust. See on justkui pildi päriselt tegemine ja teine tunne.

Selle päriselt tegemisega seoses ja selgituseks, miks ma madalat profiili hoian – Haapsalu KHKHs avati 2016 sügisel täiskasvanud õppijate tsükliõpe ka kokkadele ja sinna ma sukeldusin ilma pikemat aru pidamata. Olen ikka veel rõõmus võimaluse üle kokanduse võlukunstimaailma sügavamalt ja süstemaatiliselt tundma õppida, ehkki just praegu on see aeg, mil tuleb õiendada kõik tegemata tööd. Aga ma pole julgenud õpingutest eriti kilgata. Sest ega siin midagi kilgata ei olegi – saan aru, kui pisikese servakese peal ma asun ja kui suur ja kui laiade tagamaadega on see kõik, mida toidukultuur endas kannab.  Eks ma ju kahtlustasin seda ennegi.

Esimesel aastal õpitust on ilmselt on mu lemmikud puljongid ja kastmed. Sest kõige paremini jäävad meelde asjad, millest juba ennegi natuke aimu oli. Supikeetmise algõpetuse sain tädi Martalt, ema õelt, kui esimest korda Tartus ülikoolis käisin. Ega ma siis ometi supikeetmist teadlikult õppinud, see lihtsalt hakkas tookord külge ja kui oled midagi sellist poolkogemata tagavaraks kõrvale pannud, siis pärast on hea võtta.

Tädi Martal oli korter raudteelaste klubi vastas neljandal korrusel ja sinna sai aegajalt ikka pagetud külma, kurja ilma ja eluraskuste eest. Tädi Marta omas sellist loomulikku külalislahkust, mille mõjuvälja sattudes oli päris kindel, et sa ise ja su kaasasolevad sõbrad said toidetud alati stardivalmis oleva supiga ja seda ma oskan hinnata tänaseni. Marta supid keesid tema tibatillukeses hruštšovkaköögis gaasipliidil kaua ja vaiksel tulel, tihtilugu praeahjus ja mingit puljongikuubikut, jumal tänatud, tol ajal ei tuntud. Püreesuppe ta ei teinud, polnud sausegureid ega blenderid, ja eks see oleks olnud umbes nagu Tootsi rosinasupp – seda poleks saanud ju tõsiselt võtta. Taimseid suppe ma ka ei mäleta, kuigi suppide sisse käis kogu taimne vikerkaar alates oblikatest ja nõgestest ja lõpetades kuivatatud puravikkudega. Aga puljongi keetmises oli ta tugev. Ikka supikondid ja juurikad ja aeg ja selles mõttes kehtib ka praegu kõik nii kui enne. Sellest olen selgelt aru saanud, et igas tooraines on oma maitse sees, see tuleb sealt ainult üles leida. Nagu skulptuurigi puhul peab üleliigse lihtsalt maha koksima, et kogu ilu välja tuleks.

Spinatisupp, kõigevaba, sest muna võib ka ära jätta

Kiidan slowcooking´ut aga elu on tihtilugu midagi muud. Tädi Marta langeks minestusse mu spinatisupi peale, mida ma, tõsi küll, teen ainult iseendale, kui kõht on tühi ja tahaks kiiresti sooja süüa saada ja toit võiks anda vähe kaloreid, aga olla siiski maitsev. Pole paha mõte aasta alguses natuke natuke kergemat elu elada. Aga realistina ma arvan, et erilist populaarsust ma nende retseptidega juurde ei hangi.

20180111_185429

Vesi keema, üks hakitud toores kartul sisse, peotäis külmunud spinatit juurde, kollaseid kõrvitsakuubikuid ja porrulaugurattaid, soola ja koriandripuru, pipart natuke. Mõnikord viskan värvi pärast tomatihelbeid või värsket tomatit juurde, vahel porgandit. Lasen vaikselt podiseda, kuni kartul on pehme ja spinat on sulanud ja siis löön sisse ühe terve kooreta muna või kaks. Kui upumuna on valmis, on ka mu supiports valmis. Mulle meeldib. Spinat, muna ja kartul on selline kolmik, mis üksteist toetavad maitselt ja ka tervislikkuse mõttes, kuigi ma ei tea, kust see tarkus mulle meelde on jäänud.

Seda suppi meile Tiina Sootalu kokanduse tunnis ei ole õpetanud. 😊

Spinatiga seoses meenub mulle, kuidas ma Tartu Veeriku Selveri kauba sortimenti mõjutasin. Olin harjunud spinatit sealt ostma, koos kõige muuga, Tartu-kodu lähedane pood ikkagi. Ja siis korraga enam spinatit polnud. Kannatlik, nagu ma olen, kohe infoletti ei pöördunud, lootuses, et „küllap paraneb ise ära“.  Aga ise ei paranenud midagi. Ja siis saingi teada, et Selver spinatit enam ei telli, sest seda ei osteta. Mida? Ja kes küsis paar kuud jutti iga kord saaliteenindajalt spinatit? Ma oleks selle ajaga kümme pakki spinatit jõudnud osta! Kas mu küsimine kuhugi jõudis ka? Ega ei. Kirjutasin neile siis pika ja emotsionaalse kirja, kuidas spinat on inimõigus ja kui neil spinat müügilt puudub, siis olen ma sunnitud oma ostud sooritama kuskil mujal, seal, kus on võimalik ka spinatit osta, tõenäoliselt Rimis või kasvõi Säästumarketis või Konsumis. Peale sellist auhaavamist ei möödunudki kaua aega, kui sain vastuskirja, mis raporteeris, et spinat on taas sügavkülmikus mind ootamas. Ja sinna ta on jäänud tänapäevani. No tõesti! Spinatit pole müügil. Ennekuulmatu!

Siidine peedisupp

Kui eelnev oli mu isiklik roheline supp, siis külalistemajas leidsime peedi seest üles punase peedi püreesupi.

Erandkorras telliti meilt pidulauale rosolje, seda nii sageli ei tellita. Oma rahvas kiitis, et nii hea rosolje ja mina mõtlesin, et küll ma ikka olen vinge rosoljemeister, vasaku käega teen ära. Kuni hetkeni, mil järgmisel päeval proovisin järelejäänud keedupeeti. Peediga on nii, et see võib mõnikord olla väga mullase maitsega ja seda mulda mina sealt välja pole osanud saada ja siis on peedi söömine üks tohutu kannatus. Aga meie rosoljepeet, pärit Koka talust Kullamaa lähedalt, oli nii magus, et sellest saigi ainult maitsev rosolje tulla. Aitäh, Lii, sellise hea lapse kasvatamise eest! Ja siis Nati hakkas ajama, et tee kohvikusse üks peedisupp ja siis lõpuks ma tegingi ja see söödi ära ülikiirusel. Peale seda väisas meid mitmeid taimlaste gruppe, kellele oleme oma peedisuppi teinud, nii et Lii Koka talust on pidanud meie peedivarusid üha täiendama.

punase peedi supp 2

Mis retsepti siin ikka – see toit teeb ennast ise. Peet ahjus pehmeks ja koorida. Tükeldada ja korraks veega keema. Püreerida nii, et oleks siidsile. Lisada vastavalt taimset koort ja kookospiima või tavalist vahukoort. Maitsestada sidruni, soola ja pipraga. Elu ja supi muudab eriti ilusaks, kui lasta ahjust läbi helekollaseid Hokkaido kõrvitsate viilakaid. Koorida pole vaja. Tõsta küpsekõrvits supi peale koos maitserohelisega. Hokkaidot võib peale ahjust võtmist tilga kõrvitsaõli ja soolaga maitsestada. Kõrvits läheb nii muredaks, et mingit nuga-kahvlit pole söömiseks tarvis.  Selle supi ma patenteeriks küll, aga siis ma peaksin patenteerima ka Lii punased peedid, sest ainult nendest on mul õnnestunud selline bukett kokku seada. Tähele tasub panna, et supp ei saaks liiga tugeva peedimaitsega, seega tuleb proovida ja maitsta, lisada vett või koort, nii et tuleks õige tasakaal. Meil käib selle supiga kokku ahjusoe speltasai.

Suppe võib ka lihapuljongipõhjal valmistada, aga mulle meeldib, et need taimsed supid valmivad kiiresti ja on lihtsad ja maitsvad.

Eespool olev postitus on mul pikalt valmis olnud, aga polnud hetke seda koos piltidega üles laadida. Olid jõulud ja aastavahetus, meie majas oli piparkoogikoolitus detsembris ja nüüd just makroonikoolitus ja tassikoogikoolitus ja lisaks käime oma küpsetistega Haapsalu turul OTTil, nii et vaikne aeg jaanuaris on kujunenud kõike muud kui vaikseks. Väga vahvad koolitused olid, veel vana Ridala valla poolt toetatud ja Cimmermanni seltsi korraldatud. Püüan vähemalt makroonidest ja tassikookidest varsti kirjutada, piparkoogid tasub jätta järgmist aastat ootama.

Ja nüüd koolitöid tegema 😊.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: