Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Valmistume talveks…

lill2

…õigemini saabub see alati paratamatult ja sulaski juba esimene lumi ära.
Külalistemajas on suhteliselt vaikne. Suurte gruppide aeg on natukeseks läbi, praegused külalised on peamiselt romantikaotsijad, iseseivad loodusturistid või ammu toa broneerinud külalised.
Peab ikka kõva tahtmine olema, et tulla siia maailma äärekese peale siis, kui sügis hakkab lahkuma ja talv pole veel kohal. Või siis peab olema seminar või koolitus.
Kui meie tuttav jääger möödunud aastal ütles, et meile soovib kümneks päevaks tulla majutuma üks prantsuse kokk, kes ühtlasi olla ka jahimees, siis ei osanud me midagi arvata. Jahimehi oleme näinud igasuguseid – väga toredaid ja väga koledaid ja sinna vahele jäävat ka. Praeguseks on seis selline, et linnuvaatlejad ja looduturistid on majas magusamad ajad kevadel ja sügisel juba paar aastat ette ära broneerinud. Et ajad ja huvid mingis mõttes kattuvad, siis nendime kergendusega, et jahimehed meile enam ei mahu. Mul ei ole midagi ausa jahi vastu, aga samas oleme näinud liiga palju, kuidas jaht tegelikult käib. Kui palju on lindude arutut tapmist, kui palju jäetakse neid maha ja neid ei kasutata toiduks. Parimal juhul filee välja ja asi tehtud. Las siis parem jääb jahimeeste raha meil saamata ja nii me olemegi otsustanud. Linnuvaatlejad ja jahimehed ühte majja ei mahu ja meie valisime linnuvaatlejad. Uh! Kohe kergem hakkas!

pini
Aga meie prantslaste juurde tagasi. Kui keegi ütleb prantsuse kokk ja restoraniomanik Provence’is, siis hakkab ju nuga käes kergelt värisema ja hakkimisest ei tule enam midagi välja.
Richard ja Tamara osutusid väga kenadeks inimesteks ja nende kaks linnukoera ka. Viimased osutusid siiski koerteks. Mingis mõttes on uute külalistega alguses nagu natuke mõtete lugemise harjutuse moodi – mis kandist nad tulevad, kuidas seal süüakse, mis võiks neid rõõmustada või üllatada.

Tamara ja Richard
Koduleib on meil nüüd alati laual – see peab olema küll katastroofieelne seisund, kui leiba ei ole. Aga leivaga me neid lööma ei läinud, leiva kohta ma arvasin, et ega nad seda ilmselt ei söö – lõunamaalased rukist ei tunne ja pole sellega harjunud. Umbes nagu mina pole eriline saiasõber ja muutun närviliseks ja virilaks, kui ma pikemalt leiba ei saa.
Lugu lõppes sellega, et vähe puudus, et oleksime oma keldrist pidanud neile koti Lauri-Jaani rukkijahu otse autosse viskama. Autosse lihtsalt ei mahtunud ja Richard loodab siiski kohapealt analoogi leida. Tamara, kiievlanna, nüüd juba 16 aastat Richardi naisena Provence’is, lasi endale leivateo ette näidata. Ta kirjutas kõik sõnasõnalt üles, võttis juuretise kaasa ja ütles, et hakkab Prantsusmaal oma külalistele leiba küpsetama, sest meie leib on nii hea. Vau! Igaks juhuks kinkisin talle Evelini leivaraamatu, seal on vähemalt üks inglise keelne retsept rukkileiva kohta olemas. Ja rääkisin sellest, kuidas mu enda leivategu alguses üle kivide ja kändude käis, et ta ei ehmuks juhul kui tal samuti läheb. Muidugi on võimalik, et juuretisele seal soojas meeldib ja Altmõisa leib koduneb problemlos.
Teine kogemata koba peale minek olid Požarski kotletid. Minu jaoks täiesti uus asi, aga tahtsin neid tegema õppida ja proovisin kahte retsepti segada. Mõtlesin, et kui pealtpoolt tundub, et seest võiks hea olla, annan külalistele. Igaks juhuks oli paar lõhe tükki ka ootamas, et olukorda vajadusel kaheksa minutiga päästa. Ei läinud tarvis.
Tiina antud kooliretseptis on sibulad võiga kergelt praetud – see tundus mulle maitsev, aga „Nõukogude kokakunst“ veenab külma võid kasutama ja küll nemad juba teavad. Tegin kiriku keset küla, lisasin ka külma või ja hoidsin kotlette külmikus piisavalt kaua. Kilokalorite mõõtja läks muidugi katki. See oli teine uus maitse prantslase jaoks. See hämmastab mind tõesti , sest tsaariaegsel köögil on ju otsene side prantsuse köögiga. Üks võimalus on veel, et need minu „požarskid“ erinesid õigetest niipalju, et neid lihtsalt polnud võimalik omavahel seostada. 🙂 Retsept tõlkesse ja kaasa. Tiina, meie kooliretsept sõitis grammipealt Provence’i.
Kui siin vahepalaks natuke kurta oma vaimse tervise üle, siis minu viimase aja inspiratsiooniallikad on (pane kas või kirjanduse loetelu postituse taha) Olga ja Pavel Stjukin „Nõukogude kokakunst“, Mirja von Knorring „Eesti mõisate toidud“, Maalehe raamat „Eesti rahvusköök“. Eks neid ole teisi veel.
Nüüd on nii läinud, et kui tahan midagi uut juurde õppida, siis ei võta ma enam kunagi ainult ühte retsepti ette. Selle asemel tuustin internetis, sirvin raamatuid, mis sel hetkel kõnetavad ja võrdlen retsepte omavahel. Tihti on mingis retseptis tehtud lihtsustus, mida seal olla ei tohiks või antakse lausa valeinfot.
Mul oli kunagi üks tuttav, kes ei saanud aru, miks mul on nii palju kokaraamatud. Praktilisest seisukohast lähtudes peaks ju ühest koogiraamatust kõik koogid läbi küpsetama, enne kui uue raamatu ostad, arvas ta. Ei osanudki midagi öelda.
Kolmanda retseptina läksid teele seakõrvad, need hullud Eesti rahvusköögi rasvaküpsetised, mis on head üksnes soojalt ja raamatus ära toodud otse Mulgi korpide kõrval. Mina tegin taigna, Toomas rullis ja Anna küpsetas. Väidetavalt tegi seakõrvu Toomase naabritädi Hilja väikesele Toomasele ja Richardi lapsehoidja väikesele Richardile, nii et otseühendus läbi aja ja ruumi materialiseerus Altmõisa köögis ja tekitas kaks rahulolevat meest.

seakõrv

at
Muidugi ei ole me nii naiivsed, et ilma vähimagi enesekriitikata võtta vastu kogu kiitus, mida külalised jagavad. Aga kui ma saan aru, et see, mida nemad hindavad meie juures on just see, mida me ka ise oluliseks peame, siis ei ole vaja tüüpilise eestlase kombel kinganinasid vaadata ja öelda, et „see ilus kleit on tegelikul juba väga vana ja üldse natuke katki ka.“ Koduaia viimased tomatid, värvilised kanamunad, Eesti parimast ökotalust pärit jahu naaberkülast, ahjuõunad otse õunapuu alt, väga hea kala Dirhamist, ökojuurukad Koka talust, maitsev sibul Räälidelt, andke mulle andeks, kui ma kedagi/midagi nimetama jätan. See porgand, see sibul – tehke seda täna ka, ütles Tamara.
Mis siis jahist sai? Kaks parti lasti ja kõik partide söödavad osad söödi ära. Ülejäänu sai topisteks, sest Richard on lisaks ka taksidermist. Põhihariduselt bioloog ja lisaks veel professionaalne kalamees, kes kodus käib merel oma saja aasta vanuse paadiga. Richard ütles, et see jaht Eestis on tema viimane jaht üldse. Ta ütles ka, et ta nägi, kuidas linde massiliselt tapetakse ja see on vastuvõetamatu, et see ei ole loodusest lugupidav jaht ja ta oleks hea meelega alla kirjutanud petitsioonile seaduslike tapatalgute vastu. Kahjuks välismaalane ilma ID-kaardita seda teha ei saa.
Eesti suutis jätta oma toiduga eriliselt hea mulje, sest Tallinnas nad käisid Farmis (no on alles ninajuurikas, et õige koht üles leida) ja Haapsalus käisid Kärmes Küülikus, mis sai neilt ka head punktid. Meie oma küülikut siis enam pakkuma ei hakanud. 😊
Meie õppisime forellicarpacciot tegema. Väga värske forell fileerida, lõigata õhukesteks viiludeks, lisada oliiviõli, piserdada sidrunimahlaga, pipart otse veskist, küüslauk, šalottsibul, ingver, petersell, kõik läbi segada ja jätta külmikusse seisma seniks kuni keeb riis ja roheline salat valmib. Saia ja veini ja läks. Eesti kalamehed kutsuvad seda rooga äkiseks.
Ja ükspäev, kui ma sain eriti värsket kilu, siis Richard sõi paar tükki toorelt ära koos saba ja sarvedega ja väitis selle väga hea olevat. Tamara sõnas vabandavalt – ta on kalamees, sellepärast!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: