Katoliku kana

Toidu õige nimi oleks ilmselt kanakarri banaanide ja juustuga.

Austava nimetuse katoliku kana sai see roog seeläbi, et tema maaletooja on jesuiit Christoph Wrembek. Christoph on Eestit väisanud juba 24 aastat, oma tohutu energia ja tegutsemisvõimega siin paljutki korda saatnud. Näiteks poleks temata Altmõisa külalistemaja, Altmõisa vana maja juurde poleks mul iial asja olnud, Johannes Esto kirjastus ei tegutseks ja Tähtvere Avatud Naistekeskus sel kujul kindlasti ka mitte. Nende kõigi hooandja on ta olnud, oluline inimene, toetaja ja kaasaelaja. Omamoodi hull aga oluline inimene, kes teeb asju, mida mitte keegi teine ette ei võtaks.

 

Ich mache Hünchen mit Bananen und Curry, ütleb Christoph ja siis on järgenev ettearvatav. Kas teil karrit on? Küsib Christoph. Isegi kui ma ütlen, et on, siis tõstab ta poes ikkagi korvi 5-6 pakki karrit ja nendib rahulolevalt – sellest peaks piisama. Viimastel aegadel pole ma enam protestinud, loodusjõudude vastu ju ei saa. Ootuspäraseks tagajärjeks on, et nii minu kodus Tartus, Altmõisa külalistemajas ja Altmõisa vanas majas on kõige enam esindatud maitseaine … no mis? Ikka karri loomulikult. Kus iganes maitseainekarbis ei sobraks, kõigepealt tuleb 10 karrit eest ära tõsta, siis hakkab paistma, mis seal veel leida on. Nõnda. Müstika on selles, et ükskõik kui palju Christoph kanakarrit ka ei valmistaks, karri kogused kappides mitte ei vähene, vaid suurenevad. Ja karrit läheb selle toidu juures kogustes, mida ma poleks kunagi võimalikuks pidanud tarbida.

Nende paljude suvede ja talvede jooksul on hakatud loomulikuks pidama, et Christoph teeb paar korda aastas, siis kui rohkem inimesi koos on, kindlasti kahte rooga – sedasama kanakarrit ja Paula heeringasalatit. Viimast ainult vana-aasta õhtuks. See-eest kogustes, mida jätkub peaaegu kolmekuningani välja kõigile tulijaile pakkuda ja ise süüa. Aga sellest edaspidi, kunagi enne järgmisi jõule.

Kanakarri ei ole aastaaja mõttes konservatiivne toit, teda on söödud nii suvel kui talvel. Iseloomulik Christophile on, et kõik lähedal olijad, näiteks ka vabatahtlikud neiud ja noormehed Prantsusmaalt, kes pole ei nuga ega kirvest käes hoidnud (no kirves on muidugi liialdus, seda ei lähe selle roa valmistamiseks vaja), pannakse hakkima ja tükeldama. Ise seisab Christoph põll ees pliidi juures ja jälgib tükeldatud fileede küpsemist. Need ei tohi mingil juhul liiga palju kuuma saada, arvestada tuleb, et nad pannakse veel vormi kõige alla ja seal toimub koosküpsemine ülejäänud kraamiga.

Vormidega on sama lugu. Kas vormid on olemas – see kõlab nagu refrään aastast aastasse. Ja ei aita midagi, kui ma kinnitan, et on küll. Kui Christoph üksi poodi lasta, siis saabub ta tagasi mõni paksupõhjaline malmpott kaenlas. Või siis tulekindlast klaasist haudepott. Ja igaks juhuks ka terav nuga. Olen kõik potid Tartust Altmõisasse vanasse majja tassinud, sest valida on, kas mina või malmpotid elavad mu kodus, mõlemad ei mahu.

See on nüüd sissejuhatuseks küll. Järgneb retsept. Roa algupära ja päritolu pole võimalik kindlaks teha, ainus kindel asi on, et Eesti tehti seda esimest korda aastal 1992. Tõenäoliselt. Ja et see maitseb hästi.

 

Kanakarri banaanide ja juustuga

(kogus oletatavasti kümnele sööjale)

1 kg broilerifileed

5 küpset banaani

600 g vahukoort

600 g rammusat hapukoort

Tomatipastat (seda paksu, mida Tartu turul lahtiselt müüakse) umbes 200 g

4 pakki karripulbrit

Gouda-tüüpi juustu paarsada grammi, rohkem juustu ei tee paha.

Tükeldada broilerifilee väikesteks tükikesteks, kuumuta pannil kiiresti läbi, maitsesta soola ja pipraga, pane haudepoti põhja ootama.

Tükelda banaanid ratasteks ja pane broilerifileetükikeste peale potti.

Sega omavahel hapukoor ja vahukoor, lisa tomatipasta. Segu peab olema kergelt roosakas ja suhteliselt tugeva tomatimaitsega. Seejärel hakka lisama karrit, see võib hull tunduda, aga oma 4 pakki läheb seda kindlasti. Seda on kokku umbes 100 g. Maitse tuleb üsna vürtsikas, kui nii palju ei julge panna, piirdu esimesel korral vähemaga.

Vala segu potti fileetükikeste ja banaanide peale. Kooresegu peaks nad katma, segamisest hoidu. Raputa üle juustuga ja pista ahju. 185 kraadi ja 40 minutit või niikaua, kuni juust tõmbub veidi pruunikaks ja koor äärtest mullitama lööb.

Lisandiks sõmer riis ja läks!

 

Järelsõna on selline, et täpseid koguseid ma Christophi käest ei saanud. Peab maitsma, ütleb ta.

Oleme Altmõisas seda rooga ka omapäi teinud, aga nii hea ei tule kui Christophil. Minu eripäraks on, et ma lihtsalt ei saa ühtegi asja nii teha nagu retsept ütleb, või peaaegu kunagi ei saa. Korra ma soovitasin osa banaane püreestada, et segu oleks veelgi hunnitum. See ei lisanud midagi maitsele. Praegu ma mõtlen, et peaks kanakarrit proovima kookoskoorega valmistada. Aga mida siis juustuks kasutada? Nuputan. Teen poole kogusest, annan teada triumfist või hävingust.