Altmõisa külalistemaja tundeline toidublogi

Kevadet nuusutades

DSC_8485

Ülevaade on järgmine – kevad on tulekul.  Ja sellega koos jälle uued lootused ja plaanid, millest mõned täituvad ning mõned jäävad unistuste helesinisele pilvele oma aega ootama. Nagu igal aastal, tundub ikka, et kiiret pole ja siis on juba jaanipäev. Minu kevadelubadus – püüan olla seekord hästi tähelepanelik, vaadata päeva pikenemist, nuusutada õhku, piiluda lõunapoolseid seinaääri, et kas juba lumikellukesi paistab, olla igas hetkes kohal, mitte ees või taga. Kui seda suudaks, oleks elu tõesti lill, millest ma õieti tahangi rääkida.

DSC_6765

 

Uskuge või mitte, nurmenukulehed on tagaaias (vana maja poolt vaadates) või eesaias (külalistemaja poolt tulles) oma rosetid valmis seadnud. Kairi proovis ja ütles, et olid väga vihad. Et ilmselt väga vihased sellepärast, et lumi läinud, ilm soe ja pidid nii vara ärkama. Arvata on, et igaüks oleks vihane, kui pool viis öösel üles aetaks. Hakkavad ehk varsti õitsema ja lasevad kuni juunini välja? Möödunud aastal õitsesid nurmenukud umbes kuu aega, ilm oli nii jahe. Iga viimanegi laiskvorst sai oma tee jao täis korjatud.

Küll ma olen ikka rahul sellega, et meie maja ümber on selline apteek. Ei peagi kuhugi minema, ainult õiget aega ei tohi mööda lasta. Mis meil olemas on, sellest piisab. Nurmenukud, pärnaõied, kuusevõrsed, piparmünt, angervaks, punane ristik, saialilled, raudrohi, maasikatupsud, mustsõstrapungad ja õunakoored, pihlakad ja kibuvitsad – mõned peenralt, mõned põõsast või puu otsast ja mõned maja ümbert. Mis lõpeb, see on selleks aastaks otsas. Aastatega on ürdiriiul üha pikemaks veninud. Kuidagi tundub õige, et me ei paku Ida-Indiast või Sumatra saarelt toodud imerohtusid. Altmõisas käib selliseid gruppe meie peenikesest pealinnast seminare ja koolitusi tegemas, kes kohalikku taimeteevalikut väga hinnata oskavad. Gripihooajal segame parajaid nõiateesid kokku. Kui juures on veel üks korralik must tee, üks roheline, üks mate, siis sellest valikust tegelikult piisab. Me oleme ju väike külaistemaja kuskil maailma äärel. Teekotikestest ei ole mul veel õnnestunud lahti saada – neid küsitakse, sest inimesed on nii harjunud. Igal juhul teeme alati ka kannutee valmis – õigesti keedetud ja õigesti tõmmata lastud. Olgu see meie külalistemaja pisike panus maailma korrastamisse. 🙂

Lilled taldrikul

389872_10151153841884909_506346157_n

 

Mu kevadelubadusse kuulub sel aastal kindlasti ka söödavate lillede peenar. No, või siis lihtsalt nende olemasolu köögist mitte liiga kaugel ja nende teadlik kasutamine toitude kaunistamisel. Eks me ole neid ju ammugi kasutanud, eraldi pole küll kultiveerinud, sest söödavad lilledki on kuidagi ise meie juurde tulnud ja olemas olnud. Loomulikult on täiesti vältimatu, et õitel, nagu ka taimeteedel, poleks mingeid taimekaitsevahendeid kasutatud, et poleks keemilisi väetisi antud, et oleks puhas. Aga muidu, nagu salat ikka. Kõik, mis taldrikul on, peab olema söödav.  Sellepärast ärge kaunistage torti sinilillede, ülaste, piibelehtede ja tulikatega, need on mürgised. Eksperimente ei saa lubada ja kasutatavaid taimi peab tundma.

altmõisa-35altmõisa-33IMG_71431011977_10151685733114909_2136453620_n

Söödavate õite maailm on rikkalik ja ilus. Mu pildialbumites peaks olema mu sõnade kinnituseks söögilillepilte piisavalt.

Väga mõnusad on hapukad begooniad, nad on vahvad selle poolest, et värve on palju – roosa, punane, oranž, kollane, valge.  Kasutame magustoitudel ja kergetes salatites kaunistuseks. Peiulilledest teatakse vähem, aga tema on samuti söögilill. Võõrasema ja ka väike lõhnav kannike sobivad jäätist kaunistama. Saialill ja nurmenukk kindlasti nii salatisse kui magusasse.

DSC_9328DSC_7118

Päevalillelehed on samuti söödavad, seni pole kasutanud. Metsmaasika õied, põldmarja õied, punane jänesekapsas lehtede ja õitega. Piparmündiõied veekannu. Kui rukola satub õitsema minema on temalgi kaunid õied, tagasihoidlikul vesiheinal on väikesed valged õied. Naistenõges on samuti kaunis. Viimaste aastate lemmikuks on lavendel oma peente õite ja veel peenema lõhnaga. Kressipeenraga on mul ainult ühel aastal vedanud, muul ajal on kapsaussid minust kiiremad olnud. Ja muidugi, kuhugi tuulevaiksesse kohta tahaks paar roosi istutada. Olen arvanud, et meie kidural maal on roosid puhas eputamine ja võib-olla see projekt jääbki ootama, aga paar uhket pargiroosi äkki kannataks minuga kooselu siiski välja? Kodus puhtalt kasvavatud õielehti võib taldrikule panna, ainult ei mingil juhul poest ostetud õisi. Võib-olla lepin siiski kibuvitsaõitega, neid meil on kogu mereäär täis.

 

DSC_8478

IMG_1322

Ma ei teadnud, et söödavad on ka aed-päevaliilia, kortsleht ja indiaaninõges. Kaks esimest on meil juba aastaid püsikutena aias olemas ja kolmandaga kavatsen tutvuda.

Vist hakkab aitama. Sain just aru, et peale rooside ja indiaaninõgese on meil kõik taimed rohkem või vähem esindatud.

Milline suvi meid ootab! Tahan sellest osa saada 🙂

Lisaks kogu ilule otsime oma naiskonda head kokka, võib olla vähekasutatud. Peaasi, et kraps ja uuemeelne.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: