Vesi on inimõigus…

…vähemalt Altmõisas.

Piparmündi-kurgivesi on meil sageli laual.

Selle postitusega tahan üles kutsuda jooma kraanivett ja eelistama seda pudeliveele, mis kaugelt toodud ja millele kork kõvasti peale keeratud. Ma ei hakka hüüdma allikavee järele, allikavett saavad endale lubada need, kellel allikas koduõues vuliseb. Alustuseks on lihtne kraanivesi ka tubli samm edasi. Muidugi ei ole ma selle üleskutsega teab mis maadeavastaja ja parem ongi. Viimasel ajal rõõmustavad mind terve mõistuse kampaaniad, nagu  Tallinna Vee kampaania „Kraanivesi on joogivesi“ või meie sõprade Arturi ja Juliuse tehtud ja tudengitele suunatud kampaania „ Võta kraanist!“

Altmõisas on oma puurkaevu vesi ja see maitseb hästi. Mingil ajal oli meil ka veeautomaat. Veeautomaadi saime endale nii, et mõnusad müügimehed sõitsid meile hoogsalt sisse ja rääkisid mõra pähe ja tundus, et enam kuidagi ilma veeautomaadita ei saagi. Külalised ju nõuavad, tuleb anda vett suurest pudelist, mis teeb lurr ja plörr ja mille vesi ei maitse mitte millegi järele. Nutad ja jood, sest jooma peab.

( Samast seeriast – te ei arva ära, mida meile viimati müüa püüti –  Altmõisa nimega varustatud vahetatavat porimatti! Sealjuures on meil üksainus porimatiga uks ja väga tublid koristajad. Kujutan ette, kuidas seda Altmõisa-nimelist porimatti sõidaks korra nädalas vahetama terve tiim kas Tallinnast või Pärnust – mõlemani on 100 kilomeetrit. Mõistus, tule koju!)

Niimoodi siis toodigi meile suured veepudelid, mida vaesed administraatorid naba paigast venitades vahetasid. Sest inimesed ju ikka jõid sealt veetünnist, see meenutas neile tsivilisatsiooni ja tekitas kindlustunnet, et kui kord juba maailma äärde tulnud oled, siis saad vähemalt vett pudelist niristada. Ja nii need tünnid ka tühjaks said, olles eelnevalt suurendanud meie ökoloogilist jalajälge ja kulutanud meile jõudmiseks kütust, tööjõudu, toorainet ja meie raha. Ja nagu ma kuulnud olen, villiti neissegi pudelitesse tavalist kraanivett. Kõige krooniks hakkasid veevedajafirmad omavahel ka konkureerima, tekkisid tugevad vähempakkumised ja kliendi äramoosimised.

Mingil hetkel käis peas plaks ja me saime aru, et on kõike muud kui arukas teguviis maksta asja eest, mis sul endal on olemas piiramatus koguses ja parimas kvaliteedis. Ja me lõpetasime selle mõttetu veevedamise. Olime sellega ajast ees nii umbes 5 aastat.

Valmistusime nutuks ja halaks, aga selgus üllatuslikult, et külalised ei nõuagi meilt pudelivett, vaid on rahul kosutava kraaniveega, mida me neile pakume. Et oleks värske, maitsev, külm, jääga või ilma ja piiramatus koguses. Mullita vesi on inimesele igati hea, sest on lisaks ka aluseline. Võib ju öelda, et linnas maksab iga veekann, mis külastaja lauale viiakse, umbes ühe euro. Las siis linnas maksab. Meie arvame, et vesi, ka maitsevesi, on inimõigus ja me pakume seda alati ja tasuta.

Meie kaubamärgiks on saanud vesi, mida me tembime erinevate maitsetaimedega. Kasutame palju oma piparmünti, mis juba praegu on kasvuhoones täiesti olemas. Suvel lähevad käiku kõikvõimalikud marjad, maasikad, vaarikad, punased ja mustad sõstrad. Väga vahva vee saab rosmariiniga, basiilikuga, estragoniga. Lausa kaunis vesi tuleb saialillest ja muudest söödavatest lilledest. Muidugi ei keela keegi ka kurki sisse panna, saab eriti aluselise vee. Arbuus on vahva ja samuti rabarber. Sidrun, apelsin, greip on siiski ka nimekirjas, kuigi ei kasva me maal. Võimalustele seab piiri ainult fantaasia ja maitse-eelistused. Täna näiteks oli meil vesi piparmündi ja kiiviga. Sibulat ja küüslauku just otse vette pole pannud, sest see vist ei maitse väga hästi. Samas vampiiride peletamiseks ja puukide vastu pidi küüslauk hästi aitama.  🙂

Maasika-rabarberijoogi teeb huvitavaks sügavkülmast võetud rabarberivars, mis jahutab joogi maha ja on kena vaadata.

On tore, kui viid kannu lauale ja sealt vaatavad vastu lillad piparmündi- või kollased saialilleõied või punased maasikaviilud segamini rohelise piparmündiga. Muidugi võiks pakkuda ka lihtsalt vett, sest just vett on meil tegelikult vaja, aga inimene ka joob silmadega ja mõned maitsed tulevad naturaalselt maitsestatud vees väga meeldivalt esile. Kohe jõuab kätte see külluseaeg, mil kõike on palju ja proovida saab piiramatult. Proovige ja katsetage, veega võib mängida! Kurgirohu sinised õied ja karvased lehed võimendavad kurgi värsket maitset. Vahelduseks võib kurgist koorimisnoaga laastusid tõmmata, need lähevad vees kenasti keerdu. Proovige arbuusi-maasikavett basiilikuga. Sidrun ja vaarikad sobivad imehästi kokku.

Veterinaar- ja toiduametamet soovib meilt aastas korra joogiveeproovi ja selle me teeme, et endal ka kindel olla oleks. Šveitsis näiteks võib igast avalikust purskkaevust igal linnaväljakul oma veepudeli täita ja seda vett julgelt juua.

Alguse juurde tagasi. Artur ja Julius algatusel oli täna Tartus ülikooli raamatukogus tudengitele mõeldud kraanivee joomise kampaaniapäev „Võta kraanist“. Kohaletulnutele jagati fänsisid veepudeleid ja vee võtmine kraanist oli tehtud ka edaspidi võimalikuks sellega, et osa madalaid kraane asendati kõrgete veekraanidega. Kõrgest kraanist võtmine on naljaasi. Muidu on ju päris võimatu kraani alla isegi pooleliitrit veepudelit toppida, räägi mida tahad kraanivee kasulikkusest.

Maasikapeo hitid rabarberilimonaad ja piparmündilimonaad. Pildistas Evamaria Keränen.

Meie viimasel maasikapäeva pakkusid Artur ja Julius oma limonaadiletist kodust roosat rabarberilimonaadi ja rohelist piparmündilimonaadi ja need olid täielikud hitid.

Väikesed tüdrukud lapsepõlve limonaadimaitseid salvestamas :). Pildile püüdis Evamaria Keränen.

Saame seda teemat edasi arendada ja kasutadagi limonaadide jaoks päris oma kraanivett. Uus tulija on veekokteil, kus vett kasutatakse alkoholivabas joogis joogi pikendajana.  Vanaemad kutsusid seda vanasti morsiks, aga siiski on veekokteilil omad trikid. Kes selle imeteo kohta teada tahab, leiab artikli ja muudki joogivee kohta viimases ajakirjas “Köök” 2015 nr 7.

Vesi on maailma kõige parem jook – tõstame klaasi terve mõistuse terviskeks!