Tõin eile Tartu turult lihakraami ning keetsin süldi ja pasteedi valmis. Mõttega jõuludeks väike eelsoojendus teha ja vaadata, kas ma veel oskan. Oskasin. Nüüd pean otsima vabatahtlikke, kes on nõus selle kraami ära sööma, sest ilmselgelt on minu kõige suurem rõõm selle juures valmistamise rõõm.
Tegelikult tahtsin teha taimset alternatiivmenüüd. Oad ja herned on pasteedi tooraineks esimene valik, aga hummus pole just päriselt see, mida ma jõuludega seostaksin. Natuke susserdamist ja pasteedi asemel tuli välja kikerhernekakuke, mis maitses rohkem nagu sai ja vähem nagu pasteet. Aga ma ei kahetse sellest ühtegi suutäit :).
Kui tahta volüümi rohkem soolase poole keerata, võiks sibulale lisaks panna massi sisse ka küüslauku, tüümiani, koriandrit või mis just sellelt skaalalt meeldib. Kindlasti sobiksid oliivitükikesed, päikesetomatid, seened.
Magusa kaku saab meega. Tõsi, seda ma pole proovinud, aga arvan, et töötab. Seemned, mis sobivad nii soolase kui magusa variandiga, on head, aga võiks proovida näiteks kuivatatud mango tükikesi või midagi muud sellelaadset.
Kikerhernekakuke (gluteeni- ja laktoosivaba)
100 g kuivatatud kikerherneid
üks hakitud sibul
1 dl oliiviõli
vegetaarne puljongikuubik (võib ka ära jätta)
soola
2 spl maisitärklist
päevalilleseemneid
ahi 200 kraadi, kuumus alt ja ülalt
Leota kikerherneid üleöö. Tuleb vaadata, et nad kuivale ei jääks, sest herned muudkui paisuvad ja paisuvad ja ma pidin nad suuremasse kaussi ümber valama, muidu oleksid vist üle ääre roninud ja minema kõndinud.
Pane herned koos natukese leovee ja ülejäänud ainetega, välja arvatud päevalilleseemned, blenderisse ja anna tuld. Mass ei pea tulema siidsile, väikesed hernetükikesed tulevad kasuks. Lisa päevalilleseemned, neid ära blenderda, las jäävad väikeseks üllatuseks kakukese sisse. Konsistents võiks lõpuks olla umbes saiataigna paksune, seda saad reguleerida leotusvee ja õliga. Tõsta segu väikestesse keraamilistesse portsjonivormidesse, ära unusta vorme eelnevalt oliivõliga määrimast. Võid panna vormid täis, sest tainas kerkib vähe. Vala madalasse kastrulisse kuuma vett, pane vormikesed sisse ja pista ahju. Küpseta veevannil, kuni kakukesed on pealt kenaks ümaraks ja kuldseks kerkinud. Valmis kakukesed tulevad üsna kergelt vormist välja.
Maitsevad hästi nii kuumalt kui külmalt. Jahtunult kannatavad terava noaga viilutamist. Väga hea kooslus pohlavahuga. On ju nagu natuke jõulumaitse ka?
Ma ei tea, võibolla selline retsept on maailmas juba ammu olemas, aga mina pole kohanud.
Kikerhernesupp kõrvitsaga
Selle retsepti jutustas mulle täna Žanna, kui kuulis, et mul on kodus kikerherned leos.
Laulda omal viisil ehk kogused on vabad.
Vaja läheb:
leotatud kikerherneid,
sibulaid,
porgandeid,
varssellerit,
õli,
soola,
tšillikaunatükikesi,
maitserohelist.
Tee täiesti tavaline supipõhi, kuumuta potipõhjas õli sees sibul, porgand ja varsseller. Kalla peale keev vesi ja leotatud kikerherned. Lisa kõrvitsakuubikud. Maitsesta soolaga alles keemise lõpus. Esiteks takistab sool herneste pehmenemist ja teiseks tulevad pikema keemise käigus loomulikud maitseid esile. Pole mõtet neid soolaga tappa. Kikerherned keevad kaua, kuni 2 tundi, sõltub eelistusest ka ja sellest, kui kaua neid eelnevalt on leotatud. Kes kardab kõhugaase, see võiks leovett vahetada ja herneid enne kasutamist loputada.
Keemise jooksul muutub kõrvits ühtlaseks massiks. Kui soovid, et seda ei juhtuks, lisa kõrvits supile lihtsalt hiljem. Keeda vaiksel tulel ja lisa vajadusel vett. Muidugi võib kasutada muidki juurvilju ja ka kartuleid. Žanna ütles, et tema püreerib oma supi kergelt. Mina seda ei teinud. Veel ütles Žanna, et need toidud, mille valmistamine vajab kaua aega, on Tiibeti meditsiini järgi kasulikud süüa, sest nad toidavad inimest samuti kaua ja täiuslikult. Vaat siis.
Enne keetmise lõppu lisasin tšillikaunast tükikesi, väga mõnus väike vürts tuli juurde.
Soovitan proovida.
Altmõisa külalistemaja 
Lisa kommentaar