…ja meie teemegi nüüd kevadel oma väikest ahjukrõbedikku rabarberitest ja maasikatest. Viimased on küll sügavkülmas talvitunud.
Aga mis teha – nagu päkapikk ja maja – kui on rabarberid, pole maasikaid kodus ja kui on maasikad, on rabarberid just ära läinud.
Tõtt öelda, lapsepõlves ajas küll tigedaks, kui head maasikamoosi rabarberiga jätkati. Maitse õnneks areneb ja praegu ma arvan, et kõik sõltub kontekstist.
Kevadine rabarberi-maasikakrõbedik, mida on lihtne valmistada ja mõnus süüa.
Kogused otsusta ise.
Tükelda rabarberid, noori varsi pole koorida tarvis ja sega maasikatega. Meie maasikaid ei sulata, kasutame otse külmast. Lisa suhkrut maitse järgi ja maisitärklist pane ka natuke, et segu ahjus pisut viisakamalt käituks ja liiga vedel poleks.
Peale puista kõige tavalisemat purukoogi riputist, mida võib valmistada vahekorras 1:1:1, ehk siis külma või tükid, jahu, suhkur. See kõik tuleb omavahel kiiresti segamini hakkida ja mudida, kuni tekib parajalt sõmer mass. Sest pole hullu, kui riputist üle jääb, ta seisab külmkapis kaanega karbis kenasti järgmise korrani. Oleme teinud riputist ka müsliseguga, samuti kasutanud tatrajahu ja seegi on olnud hea. Tatrajahuga saab gluteenivaba magustoidu.
Võib lisada pisut kaneeli või vaniljesuhkrut.
Marjasegu pane ahjuvormi, peale purukate. Meie kasutame pisikesi portsjonivorme, aga perele võib seda magustoitu teha ka suures vormis. Sealt siis serveerimisel igaüks endale ise ammutab. Krõbedik hakkab ahjus mõnusalt mullitama ja tõmbub pealispinnalt ootuspäraselt pisut krõbedaks. Siis on paras aeg see ahjust välja võtta. Meie ahjus kestab küpsetamine 15 minutit 185 kraadi juures.
Laseme roal natuke hingata, et sööjad suud ära ei kõrvetaks ja serveerime Altmõisa vaniljejäätisega. Sellest tekib mõnus külma ja kuuma kooslus, rabarberihapu ja maasikamagus sulava vaniljejäätisega. Proovige, te ei pea seda mitte kahetsema.
Teisel päeval sobib külmale desserdile hästi lisandiks vahukoor, aga ka vaniljekaste või lihtsalt piim.
Nagu te juba olete taibanud, saab seda toredat desserti valmistada kõigest, mis puuvilja või marja nime kannab – õuntest, ploomidest, mustikatest, vaarikatest, mustsõstardest jne.
Varasemalt oli meie kevadlemmik rabarberi vürtsmoos. Selle jätame vist sel aastal vahele. Hanna algatusel said aga esimesed rabarberipulgad kompotiks tehtud. Kujutan ette, et Pavlovat võiksid need väärindada küll.
Ja lõpetuseks, et lugu liiga magusaks ei kisuks, üks pilt täna Ilona tehtud sinepi-meekatte all peesitavast lõhest, kõrval ahjuporgandid, vastvalminud karulaugumajonees ja roheline salat kasvuhoonest.
Salat on kasvuhoones vahepeal täiesti metsaks kasvanud, aga Sirley on seda nii hästi kastnud, et mingitki vananemise märki ega mõrudust pole tunda. Lisaks külvatud misunale, rukolale, tammelehesalatile ja spinatile on taas kord iseenese tarkusest tärganud portulak. Kunagi tõin kaks taime Tartu turult ja nüüd on nii, et kui laseks, siis kasvaks ta kasvuhoone uksest välja nagu Härra Huu lihasööja taim ja me kõik oleksime sunnitud ummisjalu põgenema. Tegelikult on noor portulak mõnus soolakas nüanss salatis. Vaatame siis, kuidas sel aastal tema taltsutamine õnnestub.
Loodame, et ilm väga külmaks ei pööra!
Altmõisa külalistemaja 
Lisa kommentaar