Kurejook

Kukkumisest põrunud peaga käisin eile turul ja ostsin jõhvikaid. Niisama. Pool kilo.
Minu meelest on sel talvel juba piisavalt haige oldud, kuid kui Ringvaade ütles täna õhtul, et nüüd kohe tuleb ehtne gripp ka veel takkaotsa, ja pakkus kõikvõimalikke gripiteesid, siis mõtlesin, et „relvile, rahvas!“ ja viskasin oma jõhvikad blenderisse.
Nõid Nastja retsepti kommenteerinud apteeker sõnas muhedalt, et ravimit peab tarvitama, nagu on ette nähtud. Selline lähenemine mulle meeldib. Nastja oli ette näinud vist 18 lodjapuumarja või 21 jõhvikat.
Jõhvikaid ma üle ei lugenud, panin jupi kooritud-tükeldatud ingverit ka lisaks, mett lahke käega, pisut punast tšillipipart, kaua kapi otsas seisnud isetehtud kaneeli- ja vaniljeessentsi kumbagi korgitäie, et joojat maitsesegadusse ajada. Selle toreda punase toormoosisegu saab purgiga külmkappi pista ja sealt vastavalt vajadusele tarvitada. Kuum vesi peale ja imetabane tee ongi valmis. Jahtub ära ja ikka on hea. Arvan ka, et põhimõtteliselt võiks seda püreed kasvõi lusikaga süüa või prae lisandina kasutada. Kui essentsialkohol välja jätta, sobiks see hästi ka toortoitlastele maiustamiseks.
Ma arvan, et ma oma retsepti Ringvaatesse siiski ei saada. Las keegi teine võidab rahvusringhäälingu termoskruusi.

Altmõisast võite talvisel ajal kurejooki küsida küll.
Olge siis terved ja ärge jätke võluaineid oma köögikappidesse niisama seisma!