Kõrvitsad minu elus

Kindlasti ei olnud see armastus esimesest kümnest pilgust. Aga mis tähtsust sellel enam! Praegu vaatan ma sügava kaastundega inimesi, kes ütlevad – kõrvits? …tänan, ei.
Need imelikud klaasjad äädikased kuubikud, mida jõuluprae juurde kohustuslikus korras taldrikule tõsteti, polnudki suuremad asjad.
Nojah, keskendume parem positiivsele.
Kavalad kõrvitsad hakkasid tasapisi mu ellu sisse imbuma siis, kui mul oli tore männipuust kapp esikus, mille otsa kõrvitsa oranž kera imehästi sobis. Et nagu dekoratsioonielement või. Igal aastal ikka keegi hea inimene küsis – kas sa kõrvitsat ka tahad? Ja mina muidugi tahtsin teda oma kapi otsa silma rõõmustama. Kõrvitsa söömise mõtet küll pähe ei tulnud. Armas taevas! Kui palju kõrvitsaid seal kevadeks kasvama läks või kummalist lõhna ja vedelikku levitama hakkas!
Inimene harjub ju isegi kõrvitsaga kapi otsas ja seda pidevalt vaadates tekib imelikke uide. Ühel päeval tuli mulle mõte, et kui keedaks õige kõrvitsast suppi, mis ta seal niisama on. Seega leiutasin täiesti töötava jalgratta, sest selle ajani polnud mul õrna aimu, et kõrvitsasupp on juba ammugi maailmas olemas. Edasi tuli ahjukõrvits karriga, tšilliga, hakklihaga täidetud kõrvitsad, kõrvitsavorm sinihallitusjuustuga, kõrvitsasi, kõrvitsakook…..See oli nagu tuumareaktsioon, mida teatud hetkest alates polnud enam võimalik peatada. Ma avastasin, et kõrvitsa sees on veel teine kõrvits, mis on palju suurem kui esimene.
Nüüd on sügiseti Altmõisas kõik ruumid suuri ja väikesi kõrvitsaid täis. Selle aasta 16.-17.novembril teeme kõrvitsatoitude nädalalõpu, kus külastajad saavad koos meiega kokata ja pärast degusteerida ja muidu ka rõõmsad olla. See pole nüüd maasikapäeva mõõdus üritus, sügisel tahab inimene sooja tuppa saada. Kõik toad on ka saadaval, osa küll juba reserveeritud. Lapsed võtke kaasa, see ei maksa midagi, las nemadki õpivad kõrvitsaid sööma. Võib tulla ka lihtsalt päevakülalisena, ei pea tingimata ööbima jääma. Palume etteregistreerimist, et teaks koguseid arvestada ja ega majagi kummist pole. Päeva info on kodulehel ja FB-s „Kõrvitsatoitude eri“ Altmõisa külalistemajas.
Praegu tegeleme retseptide katsetamisega, et oleks hea valik jookidest, kookidest, vormidest, hoidistest, supist rääkimata. Katame buffeelaua, kus igaüks saab proovida ja hinnata.
Hakkame aga vaikselt soojendama. Panen üles eelmise kõrvitsapäeva retsepte ja pilte. See oli tookord rohkem omapere üritus, aga sealtki jäi üht-teist menüüsse, mida ikka aegajalt teeme.
Näiteks Sirley kõrvitsakook, mida küpsetab Sirley ja mille retsepti algupära ta enam meenutada ei suuda. Kook on mõnus, kreemine ja kohev, lihtne teha. Soovitan proovida ka mõnda muud põhja ja miks mitte ka mascarponet toorjuustu asemel. Kõrvitsakoogiga pildi leidsin pika otsimise peale Altmõisa külalistemaja kümne aasta sünnipäevalaualt, vasakult viimne kohe tomatite taga.

Pildi tegi Arvo Tarmula.

Sirley kõrvitsakook

250 g muretainast

500 kõrvitsapüreed

5 muna

4 spl suhkrut

250 g kohupiima

250 g toorjuustu

1spl tärklist

1 spl vanillisuhkrut

Vispelda kausis kokku munad ja suhkur.

Lisa vanillsuhkur, tärklis ja toorjuust, kohupiim ja kõrvitsapüree.

Püreeri sauseguriga ühtlaseks massiks.

Küpseta tainas kuldseks.

Vala segu peale ja küpseta 40 minutit.
Kohe tuleb lisa!