Suure augustikuise aprikoosi- ja virsikumoosi keetmise ajal lubasin Sacherit. Ise tasapisi mõeldes, et tuleks seda kuulsat kooki viisakuse piirides siiski kohalikule (ja eelkõige iseenda maitsele) suupärasemaks nihverdada.
Esmane kokkupuude Sacheriga oli legendi tasemel.
Umbes nagu makroonid Prantsusmaalt, besee Mehringeni linnast Šveitsist vms on esmalt suur ilus nimi ja kujutlus muudab selle veel suuremaks ja maitsvamaks. Kuid teine aeg, koht ja kultuuritaust, ka toidukultuuri taust, võib reaalsuses kergesti pettumusi tuua sest harjum(at)use jõud on määrav.
Mu isa Juhan rääkis, kuidas ta esimest korda poisikesena tomatit proovis. Ta ostis oma esimese tomati Tartu turult ja kaunist punasest viljast lummatuna lõi tänaval tomatile kannatamatult hambad sisse nagu õunale. Ootus oli midagi muud. Igal juhul lendas see õnnetu tomat üle aia kellegi kapsamaale, sest midagi nii vastikut polnud isa elusees proovinud. Aga seda juttu rääkis ta ajal, mil ta enese kasvuhoones tomatid punasid. No muidugi, minu isa sünniaasta oli 1915 ja mina sündisin siis, kui ta oli küpses meheeas. Nii et ma arvan, et see tomati pildumise lugu juhtus kusagil esimese Eesti aja keskel või lõpu poole.
Nüüd ma ei tea, kas minu sachertordi lugu on midagi sarnast tomati looga. Et kui ära harjud, hakkab meeldima. Harjumiseks peaks vist elama Viinis.
Esimene originaalsacher kingiti mulle kunagi jõuludeks ja see oli suur pettumus. Polnud sellel koogil minu jaoks mingit võlu, kuiv ja liiga magus tundus ta mulle. Ükskõik kuidas ma ennast ja külla kutsutud sõpru ka veenda püüdsin, alles jäi ainult nimi ja ilus vineerkast, milles ma tänini niite ja nõelu hoian. Küllap on see kook liiga kaua oma sööjat oodanud ja pisut kuivanud, ei olnud ma valmis oma kujutlusest lahti laskma. Aga tõeline pettumus ootas mind Viinis, kui ma siis samamoodi, nagu Haapsalu koogivõlur Nadja oma uues Viini raamatus kirjeldab, pidin tunnistama, et isegi Sacheri kohvikus ei suuda ma leida selle koogi võlu. Ja suhkruta vahukoor, mida Sacheri juurde pakutakse, on lausa õudne. Minu jaoks. Ilmselt ülejäänud Euroopa jaoks mitte.
Nadja raamatus on julge käega kokku pandud uus Sacher. Et meil on praegu selline maias joogagrupp majas, kes väga kooke armastab, siis võtsin ette Nadja retsepti ja ütleme nii, et see mis välja tuli, ei ole Sacher. Sacherit saab siiski ainult Viinist Sacheri kohvikust, kus seda tehakse noore kondiitri Franz Sacheri retsepti järgi aastast 1832. Ma arvan, et see poiss oli geenius. Kas originaal maitseb, on iseasi. Kõik maailma koogid ei peagi mulle maitsema. Nadja kook on aga väga hea kook tõesti. Ei tea, miks ma küll ei imesta.
Kuna ma ise pähklitest suurt ei hooli ja ka kookosjahu ei õnnestunud saada, siis panin kapis leiduva mandlijahu täidisesse. Muidu pidasin Nadja retseptist grammi ja sekundi pealt kinni. Ja sain jälle õppetunni. Kui pilt näitab üht ja tekst kirjutab teist, siis oleks arukas pigem pilti uskuda ja kook ikkagi kolmeks kettaks lõigata, saab mahlasem. Ühe koogi tegin aprikoosimoosiga ja teise Sirley keedetud toreda hapuka antoonovka-mirabellimoosiga. Väga hea sai. Õunad ja mirabellid 200 meetri raadiusest korjatud. Tore.
Ja see täidis, see viis lausa keele alla juba ilma koogita.
Nadja Sacheri Altmõisa versioon
„Nadja Viinis“ raamatus lk 76
200 g võid ja 250g Bitteri šokolaadi sulatasin koos ühtlaseks massiks.
4 Altmõisa kanade muna vahustasin korralikult 250 g suhkruga, valmis vahule lisasin 2 sl vahukoort, selle segasin, ei vahustanud.
Segasin šokolaadi-võisegu ja munamassi omavahel.
300 jahu sõelusin ja segasin sinna juurde 2 tl küpsetuspulbrit ja 2 tl vanillisuhkrut. Järgmine kord panen pisut vähem jahu.
Küpsetasin 175kraadi juures 45 minutit, siis jäi tikk puhtaks. Vormiks oli 24 cm läbimõõduga ümmargune koogivorm.
Täidiseks vahustasin 120 g võid, lisasin 400 g keedetud kondenspiima, mida saab ka poest osta. Vahustasin jätkuvalt. Sellest tuleb mõnus mass. Lisasin pisut Vana Tallinnat.
Vahukoore vahustasin eraldi (150 ml) ja esimese portsu lasin sujuvalt võiks. Oh seda rõõmu, meil oligi hommikuks võid vaja.
Segasin mõlemad vahud ja lisasin u 80 g mandlijahu.
Keldrist tõin pool liitrit aprikoosimoosi ja antoonovka-mirabellimoosi, sest hakkas tunduma, et kui juba läks lappama, siis võiks ka moosiga mängida.
Lasin põhja jahtuda, lõikasin pooleks, aga järgmine kord lõikan kindlasti kolmeks ja ehk immutan ka rummiga. Määrisin moosiga ja jätsin seisma. Lasin kreemil natuke külmas hanguda, siis panin kreemi täidiseks moosi peale, katsin biskviidiga ja määrisin jälle kreemiga. Ööseks külmikusse ja hommikuks oli valmis.
Pähklid ja kookosjahu jäid minu koogist sedapuhku välja.
Mina võtsin kõike topelt koguse ja sain seega kaks kooki, aga ühekordse retseptiga on kindlasti kergem majandada.
Tehke järgi ja te ei kahtese.
Altmõisa külalistemaja 
Lisa kommentaar