Jäätist! Ja palju!

Jäätisemasin tuli meie majja, ma arvan, et nii neli-viis aastat tagasi. Hakkas tunduma, et nüüd on vaja jäätist teha. Olen ikka imestanud, kust sellised mõtted tulevad, aga äkki on nad vältimatult kohal. Eestis olid siis müügil ainult need jäätisemasinad, mille kauss tuleb külmikusse pista. Sedapalju ma siiski aru sain, et sellega pole külalistemaja jäätisekohvik jätkusuutlik, aga tööstuslikumate masinate poole ei usaldanud veel vaadata. Nii, nüüd on see etapp läbitud ja kui läheb järgmise masina tellimiseks, siis valime kindlasti profiseadme väikeköökidele. Sest mitte keegi ei ole enam nõus poejäätist sööma, vabandan Balbiino ja Premia ees. Poejäätistest teeme kokteili, kuna kokteiliks pole meie enda võimsus piisav.

Sai siis tookord Saksamaal poodi mindud ja külmutav masin ära ostetud, see ainuke, mis saada oli. Christoph finantseeris seda suuremeelselt, nagu paljusid teisigi meie hullusi, aga ega ta vist ei arvanud, et sellega päris jäätist ka teha saab. Etteruttavalt ütlen, et mustsõstrasorbett kummutas tal selle arvamuse käigult.
Kojulennul panin jäätisemasina suurde seljakotti ja sellega lennukisse istme alla. Masina kaal on umbes 13 kg, nii et temaga oli omajagu maadlemist, enne kui ta istme alla ära mahtus. Tähelepanelik blogilugeja taipab, et Altmõisa jäätisemasin ilmselt väga suur ei ole ja see ongi selle masina ainuke puudus. Jäätisemasina sõbralik undamine kostab seetõttu suviti külalistemaja köögist päris sagedasti ja sügavkülmades kasvab põnevate jäätiste varu.
Tegelikult olen mina küll tuntud konservatiivliberaalina, kes pigem eelistab puhtaid, selgeid ja arusaadavaid maitseid. Sest need on lihtsalt nii head. Pole paremat kui vaniljejäätis – ehtsa vaniljega. Vahepalaks – ega polegi nii enesestmõistetav, et vanilje ja vanilliin on kaks täiesti erinevat asja. Ilona tellis kord suurema varu vaniljesuhkrut, sest suviti meil seda ikka kulub. Kaupmehe hulgilaost saadeti aga samas koguses keemiliselt toodetud vanilliini. Nüüd on meil seda puru päris palju, saada või ohtlike jäätmete hukkamiskohta, sest teha pole temaga midagi kui kord oled ehtsa vanilje hea maitsega harjunud.

Altmõisa vaniljejäätis

Niisiis, vaniljejäätis on kõige alus.

Meie vaniljejäätise retsept on nii lihtne, et ma ei pea seda isegi retseptikaustast üle kontrollima:
1l piima
1l vahukoort
10 munakollast
3-4dl suhkrut
Vaniljesuhktut või vaniljekauna
Piim – koor kuumutada, keema ei maksa lasta, samal ajal võiks muna vahustada. Suhkruga koonerdan, minu meelest on 4 dl palju, 3 on parem, siis tulevad peale suhkru maitse muud maitsed ka esile, mis on mõnus. Kui teha oma kanade munadest, siis on see segu lihtsalt ebanormaalselt kollane.
Laisa inimesena valan tasapisi koore-munasegu munakollaste juurde vahustajasse ja vahustajat pean sel ajal aegalasel käigul töös. Muidu peaks veel ühe poti kokku määrima ja kes neid peseb ja limpsib. See käib lõpuks tervise peale. Muna kuuma piima sisse valada ei soovita, sellest saab magus omlett, munadel on omadus kuumuses kalgenduda.
Kui segu on valmis , tuleks seda uuesti kuumutada paksenemiseni. Tõtt öelda on minu jaoks kuumutamise operatsioon kõige arusaamatum, vahel segu nagu pakseneks ja vahel mitte. Ei maksa potipõhja segamist unustada, siin on jälle võimalus omletti saada. Kuumutan ja segan tavaliselt nii 10 minutit või pisut rohkem. Pliidi kuumus vahelduvalt 6-7. Seejärel kiire jahutus veevannis. Jahtunud segu on praktiline hoida toiduainete jaoks mõeldud kanistriga külmkapis. Külalistemajja tuleb sellega vahel vahukoort, siis ongi hea taaskasutust korraldada.
Sisuliselt pole saadud produkt muud kui keedukreem. Mida külmem segu jäätisemasinasse panna, seda kiiremini jäätis valmib ja seda siidisem ta on.
Munavalge küpsetatakse loomulikult beseeks, nii ei lõpe Pavlova majast iial otsa.
Vahel, kui on tahtmine priisata, nagu näiteks sel suvel, kasutame jäätises ainult vahukoort. Oi mis siidine ja rammus maius siis sellest tuleb ja see kõik läheb pääserõngaks vöökohta.
Praegu on tore aeg, vaarikad on valmis, mustsõstrad on valmis, põldmarjad valmivad, tikrid, punased sõstrad ka. Oeh, nagu paradiisis. Maasikad on küll läbi, aga maasikasorbett ootab sügavkülmas.

Terved marjad jäätises ei ole minu teema –neil pole sugugi marja maitset, nagu jäätükk satuks suhu ja kulub terve igavik, enne kui see ära sulab.
Vaniljejäätist põhjaks võttes oleme teinud marjajäätist värskest vaarika-, mustsõstra-, maasikapüreest, kõigest mis on kohapealt saada ja oma. Kogused on igaühe maitseasi, kui marjane või kui koorene jäätis peaks tulema. ‘

Hanna katsetas ka laimi-sidruniga, proovinud oleme piparmündisorbetti, mis oli värske ja hea.
Šokolaadijäätis on meil samuti olemas. Olen kohanud oma pika elu jooksul inimesi, kellele ainus mõeldav jäätis ongi šokolaadijäätis ja nemad ei pea meil ka ilma jäätiseta jääma.
Kohvikus käis üks tore pere kolme ägeda lapsukesega, kes kõik soovisid jäätist. Põhja sai vaniljeplombiir, peale vaarikajäätis ja kõige otsa šokolaadijäätis, värskeid vaarikaid vahele. Koolieelikust poiss pistis nina ukse vahelt sisse ja ütles, et see jäätis polnud hea ja ilmselgelt meie hetkelist hämmingut nautides,  lisas – see oli väga hea. Väänikud, ma ütlen, need tänapäeva lapsed :).

Tulge meile jäätist sööma ja te ei kahetse mitte.