Kevad südames

Sellel aastal hakkas mul korilussundkäitumine õige vara peale. Mulle endale on suureks üllatuseks sellise sunduse olemasolu üleüldse, aga tegemist on progresseeruva tõvega. Nagu mingi jõud ajaks korviga aasale ja iga liblet, mis maa seest välja tuleb, vaatan kui potentsiaalset toitu.  Seni kuni ma putukaid ja vihmausse nähes keelt ei limpsa, on ehk veel asi kontrolli all.

Mis seal imestada, üldsuse surve on suur, ehkki ma kinnitan, et omateada olen ma täiesti ise arenenud iga aastaga natuke hullemaks. Ilmselt olen sees mingis kollektiivses teadvuses või sinnapoole. Ei saa enam arvutitki lahti teha ilma, et sulle sealt näkku ei kargaks Pädaste peakoka soovitus – mine metsa, toit on seal. Ei lähe. Niipalju ma ikka veel võin ise otsustada, kus ma oma kirgi rahuldan. Võtan korvi ja kobin hoopis kuuskede taha nurmenukke korjama, külalistemaja köögiaknast paistab kenasti. Või lähen küngastele kääridega võililleõisi separeerima. Maja ümber kõik kolletab. Issand olgu kiidetud selle eest, et ta pole mulle ühtegi allergiat andnud.

Lennuõnnetuse toimumiseks peavad mitu turvaauku kohakuti sattuma. Sama on ka võilillemee ja rabarberi-võilillemoosi tegemisega. Kõigepealt tuleb õitsmise ajal kohal olla. Teiseks peab murutraktor katki olema. Pisaraid olen valanud ja ennast kaljudelt merre heitnud korduvalt, kui ilusate kollaste nurmenukkude asemel nagu võluväel tekkinud roheline asfalt laiutab. Teha pole midagi muud kui loota, et tuleb uus kevad. Aga pikapeale tekib sellisest asjast frustratsioon, sest ka kevaded meie elus on loetud. Aga nüüd, peale seda kui Tiit traktori korda tegi, niidavad sellega Hanna ja Ketlin, ja nemad suudavad meeles pidada, et nurmenukke maha ei niideta ja metsmaasikaõisi maha ei niideta ja üldse niidetakse nii vähe kui võimalik esiteks sellepärast, et ega selle traktoriga enam eriti niita ei saagi ja teiseks sellepärast, et pole vaja loodust lärmi ja tossuga saastada. Kohe süda sai kergemaks, ütlesin, mis mõtlesin.

Võilillede pärast ma varasematel aastatel pole osanud meelt heita, nemad on mu ellu tulnud, et jääda, esmakordselt sellel kevadel.

Võilillemee retsepte on terve internet täis, enamik nendest räägib õite hullust leotamisest ööde kaupa. Ma pole ühtegi retsepti esivanematelt pärinud. Võtsin NAMI-NAMI retsepti, see tundus kiirem ja leotamist ka eriti polnud. Asendasin sidruni rabarberiga. Aive Luigela pakub ühes oma raamatus ka kirsilehtedega siirupit, kus sama trikk kui arooniamarjadest kirsisiirupi võlumine. Aga ma arvan, et võilillel võiks ikka olla võilille maitse ja kirsil kirsi maitse sest mõlemad on head. Esimese laari võilillesiirupit tegin ainult kollastest kroonlehtedest. Teise siirupiportsu võililleõitele jätsin rohelised osad külge, aga ega see oluliselt tugevamat maitset ei andnud, ainult värv oli tumedam no ja võib-olla maitse pisut mõrkjam. Kavatseme võilillesiirupit salatikastmetes kasutada ja taldrikutele maitsvaid ilutriipe ja täppe vedada.

Rait meenutas mulle, et möödunud aastal oli maasikapeol umbrohurestoranis tõsine hitt võilille-rabarberimoos. Mis muud, kui aga jälle korviga aasale. Mingi kogus rabarberi-võilillemoosi nüüd on olemas, aga teeme juurde ja rõhuga võilillele, mitte rabarberile. Helena, kes on meil administraatoripraktikal, lubas veel võililli korjata ja tõsise gurmeemoosi teha.   Ma kujutan ette, et kui võtta kollaseid kroonlehti ikka väga palju ja rabarberit vähem, ja mitte väga pikalt moosisuhkruga keeta, võiks tulemuseks olla tõeliselt vahva ja ilus päikesemoos.

Ja siis on meil veel üks äsjane intellektuaalse omandi varguse juhtum. Naabrinaine Jana on kõvemat sorti nõiamoor ja FB jagas lahkelt tema haldjarüüpe retsepti, mis koosneb viinast, suhkurust ja nurmenukuõitest. Saan aru, et see on talveõhtuks unejook ja hinge rõõmustamise jook, mille retsept pärineb Jana vanaemalt. Sääskedega heideldes korjas Kerli suuret õunapuuaiast nurmenukuõied. Õite eraldamine tupsudest on jällegi paras kannatuse proov, aga meil on selline kord, et kui suu käib, käivad sõrmed ka ja nii need õied ära puhastatud saidki tööka kollektiivi poolt.