Sügis ikka kestab veel, aga jõulud pole enam kaugel. Sirley tegi kasvuhoones kokkuvõtteid ja tõi tuppa viimaseid kollaseid tomateid. Seekord sedamoodi lilled vaasis.
Oleme Ilona ja Lyga mitu päeva ülesöömise all kannatanud. Ly käis eile jooksmas ja Ilona aeroobikas, aga mina istusin külalistemajas toolil nagu liimitud kella kümneni õhtul ja püüdsin kujutleda, et kõht on väga tühi ja mida ma siis jõulude ajal sööksin, kui ma Altmõisasse jõulupeole tuleksin. Jõulumenüü võib küll peas valmis olla, aga päriselt ellu ärkab ta siis, kui see, mida sa arvad maitsev olevat, tõepoolest maitsev ongi. Teada saab seda ainult ühel viisil ja see on mõnikord väga tervistkahjustav.
Otsustasime, et ei aja talvist menüüd eriti pikaks, paksuks, laiaks ja keeruliseks, vaid teeme nii, et endale meeldib ja siis meeldib teistele ka.
Mingid kompromissid siin ilmselt saavad olema, mis lahendatakse kollektiivisiseselt läbirääkimiste teel.
Alustuseks
Nojah, Ly ei söö sinihallitusjuustu mitte mingi hinna eest. Aga meil on kuum pirnisalat sinihallitusjuustu kastmega. Mina ja Ilona sõime ja kiitsime heaks. Pärast tuli Hanna, sõi ära selle, mis meist üle jäi, ja küsis tunnustavalt, kuidas me selle peale tulime. Lõin tagasihoidlikult silmad maha, mis seal ikka keerulist. Natuke röstitud pähkleid, sedakorda india pähkleid, kanepiseemneid, magusale kuumale võipirnile pirni tasakaaluks karamellitud pohlamarja. Võipirn sedapuhku mitte võipirn vaid pirn, mida on võis kuumutatud. Salatilehti pole all ega peal. Neid sööme jälle järgmisel suvel otse oma kasvuhoonest.
Kõrvitsa-õuna-ingveri supp on ka hea! Ei mingit piima ega koort selles supis, sõbrad laktoositalumatud. Suhkrut pole ka vaja, muskaatkõrvits on ise magus, natuke mett ehk, aga mitte tingimata. Eks seda kõrvitsasuppi on juba tehtud ka viiel erineval moel, aga ikka veel on maitsev ja üllatav.
Muskaatkõrvitsat peaks perearst puhtalt värvi pärast talvemasenduse vastu välja kirjutama.
Tõin Altmõisasse kuu aja eest paraja portsu Peipsiääre sibulaid. Ise mõtlesin, et mul on ikka suurusehullustus küll ja Ilona käest ma veel saan. Pool sellest sibulahunnikust on tänaseks juba läinud ja probleem laheneb täiesti, kui sibulasupp jõulumenüüsse tuleb. Mitu aastat on olnud tahtmine teha vahvat külmade ilmade soojendajat, mõnusat prantsuse sibulasuppi, aga poesibulatest pole nagu tahtnud teha ja endal nii palju sibulaid ei kasva. Ma arvan, et pean oma sibuladiileriga uuesti kontakti võtma. See on nii, et heade asjadega harjud ära ja siis ei tahagi enam midagi muud.
Keskpaigaks
Ilona on pardiga sõbraks saanud. Tegin talle (pardile) juba suvel väikesi marineeritud pirne seltsiks. Need ootasid kenasti keldris oma aega, mis kohe kätte jõuab. Eks nad sobiksid muidugi muude lihatoitude juurde ka, aga part on parim.
Seega – ahjus küpsetatud pardirind aedviljadega ja marineeritud pirnidega.
Ilona ei luba mul Norra lõhet menüüs paksuks nimetada. Ma arvan aga, et selle kala olemuse annab sõna `paks` adekvaatselt edasi. Tegemist pole mingi nirukesega, kel ribid püsti, vaid tõsiseltvõetava rasvase ja mahlase tegelasega. Mõtlesime ka muudele kaladele jõulukontekstis, aga asja otsustas rabarberi-vürtsmoos, mis samuti keldris ootab. Need kaks meeldivad teineteisele väga ja meil ei olnud südant seda liitu takistada. Õnn kaasa! Tunnistajateks on küpsetatud punane peet ja sidruniga tembitud valge veini kaste. Kontrasti kui palju selle paksu Norra lõhega, mis glasuuritud kevadel keedetud rabarberi-vürtsmoosiga.
Olen täiesti veendunud, et jõulude ajal ei saa keelata ka siga tuppa tulemast. Meil on seekord eeskavas aeglaselt küpsetatud seakael, mis muutub seeläbi täiesti suussulavaks. Ainuke trikk selle juures on kapsad, mida tembime magusa sojaga. Meie kapsad on kerged, seal pole rasva, aga maitse on. Sokutame taldrikule ka verivorsti, lisame natuke suitsumaitselist ploomikastet, no ja kes tahab, saab kartuleid või kartuliputru ka juurde. Pohlamoos nagunii. Klassika. Aga pilti mul sellest pole. Edaspidi tuleb.
Lõpetuseks
Rõõmus kook martsipanisõpradele – martsipanikook astelpajuglasuuriga. Retsepti on edukalt eraelus juurutanud Anna, aga oleme seda kooki siiski vähe teinud, ta väärib enamat.
Teise koogina kavatseme ka sel aastal pakkuda Altmõisa puuviljakooki, mis on oma olemuselt üsna jõulupudingi sarnane. Palju puuvilju ja pähkleid, mida leotame Vana Tallinnas või glögis, palju ingverit, kaneeli, nelki, sukaati. Ja mida kauem seisab, seda paremaks muutub. Sellest ei tüdine kunagi ära ja varsti hakkame seda tegema, et koogil oleks aega tõmmata. Nõudke meilt Altmõisa puuviljakooki, see teeb meile rõõmu! Selle retsepti saime Luulelt juba päris ammu.
Kreem-brülee põldmarjakastmega. Kreem-brülee on minu enda eriline lemmik, mida proovin kõigis söögikohtades, kus seda pakutakse. Kui ise ei jaksa, või leidub menüüs ka midagi muud põnevat ja kiusatust äratavat, siis ässitan kaaslasi brüleed valima, et näha, kuidas see õnnestunud on. Kahjuks on Põhjakal kreem-brülee alati enne otsas, kui mina tulen. Mida me siit järeldada võiksime?
Põldmarjakaste on kummardus Läänemaale. Selle pildi (kuidas me kummardame), saate ka hiljem.
Millegipärast on mul tugev kujutluspilt sellest, et läbi lume sumbates saabuvad läbikülmunud teelised, kes just viimase lootuse kadudes silmasid Altmõisa külalistemaja kutsuvaid lahkeid tulukesi. Siis peab ju ometi olema midagi keha ja hinge soojendavat pakkuda. Seepärast sai menüüsse võetud kuum šokolaadijook (šokolaadist, mitte kakaost) natukese brändi ja vahukoorega. Brändi võib ka ära jätta, nagu soovite.
Sobib nii alustuseks kui lõpetuseks, ka enne külma talveöösse astumist.
Õunamahlaglögi pakume alkoholiga ja alkoholita, mahl on meie endi tehtud.
Astelpajunaps, ise tembitud, aga see pole nüüd küll aurav.
Sellised esimesed jõulumõtted said kirja. Loodan, et teile need ka meeldivad.
Järgmisel nädalal saan puhastusest kätte saali paksud talvised sametkardinad ja ei oota esimese advendini, et need üles riputada, teeme seda kohe. Sügis on mõnus. 
Kui juba palju pilte sai, paneme ühe veel lõpetuseks, et oleks päris pildiraamat. Ullo tegi eile õhtul ilusaid pilte sügisest, vaadake millised värvid! Siin pildil on külalistemaja sissesõidutee. Taevas on selline, et kohe läheb külmaks!
Altmõisa külalistemaja 
Lisa kommentaar