Kestvad kiiduavaldused

See on nüüd küll väga vilets feng-shui, et peale maasikapidu pole blogi ainsastki sissekannet saanud. Mitte et ma sellele iga päev mõelnud poleks, olen küll. Ja lisaks on moraalne võlg üleval loomade varjupaiga ees, oksjoniraha andsime kohe järgmisel päeval üle. Tahame hakata varjupaiga loomi aktiivselt parseldama (vabandan sõnakasutuse pärast), põhimõttel, et igaühe jaoks on kuskil keegi… Muidugi on see paras ettevõtmine, mille märksõnaks on motiveeritus ja järelejätmatu tegutsemine. Aga – aeg näitab, kas on selleks ressurssi ja järjekindlust. Jutumehi ennegi nähtud (enesekriitikat ka).

Nüüd siis oleme kosunud ja ühe pulma enne ja kaks järgmist pärast maasikapidu pidanud, haavad sidunud, aiad harinud ja elu on läinud jälle oma tavalistesse rööbastesse. Rutiin on mõnus!

Aga kõige tähtsam on reflektsioon, just edaspidise seisukohalt. Selle aasta maasikapidu andis järgmise aasta peoks soovi ja julgust ja veel on ka kõik apsud värskelt meeles.
Saime aru, et me oleme ikka tõesti üks väga väike külalistemaja ja maasikapidu korraldas üks väga väike mittetulundusühing. Tõsi, mitte üksinda. Maasikapidu on alati olnud kogu ümbruskonna pidu, aga suurem vedamise raskus on jäänud Cimmermanni seltsile ja külalistemajale ja kogu materiaalne pool, mis siiani on tähendanud paraku alati suuremat või väiksemat kahjumit, ka seekord.
Selle aasta peo pani paika kena äikesebagi ja lausvihm. Ega midagi hullu ei juhtunud, päris põnev oli telke kinni hoida. Gerli Padari kontserdist sai kuulda ainult poolt ja enamik rahvast kadus tormihirmus linnutiivul. Aga nendega kes jäid, sai pidu korralikult ära lõpetatud, oksjon peetud, Ahhaa tegi oma kava lõpuni ja Elsa-Saara-Triin laulsid saalis ja mängisid pilli. Oleks tädil rattad, aga ilma selle vihmata oleks me publikurekordi löönud sest 4 aktiivset tundi ja 1000 inimest pole paha tulemus. Aga ega ühtki paremat ilma saada ka polnud, saime niigi parima.
Kui elupäevi on, siis järgmise aasta maasikapidu toimub 13.07.2013.

Eelmist Maasikapidu toetas Pria Leader. Siis saime enamvähem nulli. Soov on ju piletihind all hoida, et keegi raha pärast tulemata ei jääks. Sel aastal oli piletihind meie enda jaoks päris piiri peal, mil veel paha ei hakanud, aga ega kasvuruumi enam pole. Sponsorid, appi!
Olid ka mõned toetajad ja nendele südamest tulev aitäh!
Ridala vald pakkus abi helitehnika maksmisel, Trei Puidukaubad andis materjali lastele suurte klotside jaoks ja laenas järelhaagist laudade veoks, Maag Lihatööstus tõi vabatahtlikele vorsti ja šašlõkki.

Suured värvilised puuklotsid, meie vabatahtlike poolt lõigatud, värvitud, kaunistatud, on kujunenud sel suvel täielikuks lastemagnetiks. Päris naljaks on köögiaknast vaadata, kuidas emad-isad ja pulmadeks peenelt pitskleiditatud lapsukesed rohelisel murul, punased moonid taustaks, koos mängida toimetavad. Vahel lubame endale seda lõbu, et laome ise neist klotsidest suurte tähtedega ALTMÕISA. Vot. Väike asi, aga rõõmu palju.

Järgmiseks aastaks hakkame juba praegu mõtteid koguma ja toetajaid otsima.
Meie enda ressursid ja inimesed on kahe või pigem seitsme käe näppudel üles lugeda, aga uskumatult vahva tiim on kujunenud, seda just viimase aastaga. Lapsed ja nende sõbrad on suureks kasvanud ja kannavad kaela. Vanasti pandi sellised adra taha sammuma, uuemal ajal aitavad maasikapidu teha.
Aga siin on kõik aitajad läbisegi kirjas ja hea sõnaga meenutatud, just nii, nagu meelde tulevad, nii suured kui väikesed.

Fred ja Alvar, kes nagu vankumatud tinasõdurid võtsid enda peale tugevat füüsilist jõudu nõudavad ülesanded. Laudade-pinkide veo ja külmkappide tassimise, kastide tõstmise ja telkide ülespaneku, mida polnud vähe, ma ütlen teile.
Ullo, kes igal aastal lastega väsimatult sepistab, selle juures lendavad sõnad nagu punsel, (neid tuleb eelnevalt valmistada ja neid peaks alati rohkem olema ja enamasti on nad kadunud), ääs ja alasi, süsi jne. Lapsed on väga õnnelikud.
Tiit ja Rollo, kes tagasid Ilitši lambikeste süttimise maasikapeol (seda nalja mõistavad üksnes vanuses 50+ kodanikud, või need, kellel on piisavad teadmised lähiajaloost.) Igal aastal on elektriga mingi närvide mäng. Seekord kavatsesin seda traumat ennetada, tellides juba jaanuarikuus juulisse teenuse professionaalselt elektritöödega tegelevalt firmalt. Paar nädalat enne pidu meenus sellele firmale aga, et ta tegelikult oli meid ära unustanud või polnud meil sama kalender (gregooriuse oma kasutame meie) ja nad ei saa meile kahjuks teenust pakkuda. Lõpuks sai kõik omade jõududega korda, aga siis tuli torm ja lõpetas kogu peo. Vähemalt ei lõppenud see elektri puudumise tõttu. Tänan, poisid.

Terje, kelle sidemed ja kontaktid liigutasid mägesid siia ja sinna, just nagu parajasti vaja.
Hanna, Reelika ja Anna, kes kiirelt õppisid ära külalistemaja sise- ja väliselu ja koos moodustasid tõeliselt teoka ja vastutustundliku ninja-tüdrukute koosluse.
Ja Toomas, sest kus on Anna, seal on ka Toomas, kellele võib anda teha ükskõik millise töö, mis vajab süvenemist ja korrastatud lähenemist.
Triin ja Saara, kes saabusid koos nagu inglid taevast ülevalt ja tegid kõike, mida vaja ja tegid seda hästi.
Elsa, trubaduur, tuli Tartust, viiul kaasas ja laulud suus. Lisaks on ta ka praktilise mõtlemisega tütarlaps, kes tuli ka müügilauaga toime nagu naksti.
Marii, kelle südikus võitis kõik südamed.
Jaanus, kelle kontrabassihelid vanas aias puude vahel lasevad aimu saada lõpmatuse müstilistest piiridest.
Rait, lõppematu fantaasiaga teokas mees, kelle käe all lõid umbrohurestoranis õitsema kõik umbrohud, jätkates seda ka vihmas ja tormis.
Vilve, kes avas Altmõisa hõrgutiste pakkumiseks müügileti sisuliselt ühe võlukepi liigutusega ja olemas ta oligi!
Ilona ja Ly ja Ketlin, kes kandsid kogu tagala raskuse, olles ikka naeratavad ja positiivsed. Kust nad selle küll võtavad? Ivar, kes seisab Ilona selja taga nagu müür. Maarja, väike aga tubli ja Mario ka.
Riina ja Annemari, kelle peale võib kindel olla nii vihmas kui päikeses.
Jaan, multifunktsionaalne mees, kelle ainuke puudus on see, et ta pole duubeldatud ja Kerli, kes pagar-kondiitriõpilase praktika käigus kukeldas meile maasikapeoks kausitäite viisi tainast ürdikukliteks. Ma ei teadnud enne sellist sõnagi, mõtlesin, et on släng.
Artur ja Pääsu, kes, kui vaja, pühivad korstent, kui vaja maalivad pitsaahju rattaid (vaat, ei ütle mis see on, aga see on ühel pildil küll).
Gerli ja Gert saabuvad alati, kui paistab tõsisemat töötegemist ees ootavat.
Jana, kellele viska ainult ots ja tema veab välja.
Ave, kelle energia pealt võiks hoida käigus väiksema jõujaama.
Urve, kes on kohal nagu kõpsti, kui tööd on vaja teha.
Inna ja Roza ja Sirli, lõunamaise temperamendiga meie maasikapidu kaunistamas, olgugi, et vähemalt üks neist on blond.
Rivo, kes maandab ära minu korraldatud jamad, mis blogipidamise tehnilise poole pealt tekivad (ja nad tekivad). Aga tema läks praegu kodumaad kaitsma ja nüüd ongi blogipidamine riskibisnis.

Ja kõige lõpuks nimetan Sirley, kelleta ei oleks kasvanud  meie aiamaal vist libletki ja sööki valmistaksime ka südasuvel külmutatud köögiviljast, mille kotte avaksime suurte kääridega lõigates. Prrrrrrrrrrr. Halb unenägu. Sirely võlub kasvuhoonest välja just seda, mida küsitakse. Kümnele taldrikule lillegarneeringu või kahekümnele murulaugusalati. Kurgid-tomatid nagunii ja kõikvõimalikku rohelist umbrohumudru palju kulub.

Paha lugu, kui nüüd keegi välja jäi. Sellele isikule pühendan eraldi peatüki tulevikus.
Ja loodan taas hakata sotsiaalmeediaga sõbraks. Hakkan ehk isegi toidust rääkima.
Igatahes andis Altmõisa ennast üles maapiirkondade toitlustusettevõtete konkursile. Ega me selleks viste eraldi eeskava ei tee, aga hea võimalus on siiski väikese välise surve all sisekaemusega tegeleda, sest kes seda meie asemel ikka teeks ja värsked tuuled kuluvad ära.

Pildid panen seekord pärastpoole.