Maasikatordioksjon ja loomad

Nii. Pidu on enamvähem koos.Muidugi võib tulla ja tulebki ka viimase hetke muudatusi, aga see kuulub iga asja organiseerimise juurde.

Kohe pärast Gerli Padari kontserti hakkame kell 16.00 maasikatordioksjoniga pihta. Žürii töötab palehigis ja ennastohverdavalt 13.00-15.00.

Oksjoni tulu otsustasime ühehäälselt annetada Haapsalu loomade varjupaigale.

Meil endil on Tuuru vana karjamõisa juures alati loomi olnud. Lehma just mitte, aga kassid – koerad on inimese sõbrad ja teevad elu õnnelikumaks. Meie pudulojused on kõik isiksused, oma nimede ja iseloomudega. Loeme huvi pärast üles, kes meil viimati olid ja on.

Paari aasta eest olid meil veel Molli ja Pontšo, ema- ja poegkoer, aga läksid väärikas eas loomulikku teed pidi ülemiste koerte juurde. Olime väga kurvad ja praegugi tundub, et nad jooksevad läbi aia ühe maja juurest teise juurde, sabad uhkelt lehvimas,  olles ikka enne autot kohal. Aga ei jookse. Nende koha sai endale Wilhelm Valge ehk Villu, samojeedi koera ja tõenäoliselt Austria lambakoera järeltulija. Praegu 4 kuud vana, igavene volask juba. Ullo lubas ta lastega sepistamise juurde võtta. Võib-olla. Ah jaa, plaanime oma peoala suurendada ja selleks et see õnnestuks, paigutame atraktiivseid tegevusi ka vana maja külje alla. Näiteks sepp koeraga. Vaatame, kuidas Villu selle ürituse vastu peab, igal juhul on ta väga sõbralik kutsu, pisut rumal veel. Kui juhtub, et ära väsib, siis saab ta alati karjamõisa magama saata. Lapsed ju ikka magavad päeval.

Villu sai just kiibi ja loomaarst ütles, et Villust kasvab väga suur koer ja kutsus teda jääkarupojaks. Meile see meeldis, Villule ka.

Kontrabass, Villu ja Jaanus koos musitseerimas.

Kasse on meil ka paras ports. See on kuidagi nii juhtunud.

Picasso, võimas heleroosa kass, endine kõuts, on jätkuvalt kõikide kasside kuningas. Juba üheksa aastat vana. Sel suvel pole ta eriti viitsinud hiiri püüda, aga varasematel aastatel oli tavaline hommikune taks tunni ajaga viis hiirt, mis kõik hommikusöögilaua all nahka pisteti. Olid ajad! Nojah, las nooremad püüavad ka.

Picasso külastas eile esmakordselt elus külalistemaja (täiesti ise tuli)  ja ütles mulle, et ah siia sa kaodki pikkadeks päevadeks! Hiiri sööb ta vana maja hommikusöögilaua all, mitte külalistemajas, et oleks üheselt selge!

Suviti käib linnast Päts, kelle põhiolemus on olla hästikasvatatud linnaproua. Tema on alati puhas ja kombekas. Välja arvatud kui vaene Villu juhtub liiga lähedalt mööduma. Siis kostab laudlina tagant tooli pealt üheselt mõistetavat urinat ja vahetevahel on näha välkumas küünistega (hästimaniküüritud) käpakest. Päts saab pragada, aga siiani ei ole see aidanud. Pigem tasub selles konfliktis loota Villu arukusele.

Poolkogemata saime möödunud sügisel ka Harald Augusti ja Mõš-Silke (ei jõudnud nime osas kokkuleppele).  Jäid lihtsalt ühest pesakonnast üle ja kuna üks kass mahub alati juurde, siis nii nad meil ongi.

Kassid paneme peo ajaks tuppa, pole neil midagi vaja rahvahulgast paanikasse sattuda.

Seda jubedat kassihaisu, mis meie majast hiirteni kandub, ei suuda ükski normaalne näriline  taluda. Igatahes hiiri pole enam kilomeetri raadiuseski näha ega kuulda, maja sees rääkimata.

Nii et meie karjamõis meenutab iseenesestki  loomade varjupaika.

Ja siis on meil veel kanad, neist olen juba varem vaimustusega kirjutanud. Noored Äntu trigoni tõugu kanad just voolivad esimesi mune. Me alles kogume neid, pole veel ühtegi pannile löönud ega kooki teinud. See saab olema ülev hetk, sest ma tõesti tahaksin näha, mis seal muna sees on. Igal juhul on nende pisikesed munad tunduvalt raskemad kui poemunad. Kanu saate aia tagant näha ka. Aed on muidugi rebase- ja kullikindel, metallvõrk maasse kaevatud ja kalavõrk peal, sest nagu nimigi ütleb, tegemist on KANAkullidega, kes taeva all lendavad. Naabrinaine Lillemäe Anne arvas, et meie kanaaed nägevat välja nagu kunstiprojekt. Küll tema juba teab, ise kunstiinimene.

Mõni ime, et oksjoni tulu just Haapsalu loomade varjupaigale anda otsustasime. Me lihtsalt armastame kasse ja koeri. Ei mingit kassi- ega koeraneutraalset lähenemist, mõlemad on head!