Uudist kanakuudist

Täna hommikul lahkus meilt suurem grupp Hollandist pärit linnuvaatlejaid, kes viis päeva meie  külalistemaja oma väljalennubaasina kasutasid. Väljalennubaas kõlab linnuvaatluse kontekstis minu arvates hästi.

Linnuvaatlejad on meeldiv seltskond (mitte, et teised seda poleks, ärge nüüd nii asjast aru saage!).

Juba kell neli hommikul käib välisuks ja pikkade kaameratorudega mehi-naisi pudeneb ahetavasse suvehommikusse põõsaste alla linde luurama. Ühtegi sekundit ei lasta niisama ajamerre voolata, kõik läheb asja ette. Pärast näidatakse meile suure uhkusega saaki, pilte merikotkast ja muudest haruldustest.

Üldse on linnuvaatlejad väga elusad ja hea isuga inimesed, sihipäraselt organiseeritud tegutsemisega seejuures.

Hommikusööki rootsi lauale ei jõudnud Ketlin nii kiiresti ette kanda, kui nemad suutsid seda enesele sisestada,  neli  liitrit marjadega jogurtit kadus nagu tilk vett kerisele. Nii on igal hommikul. Eesti juustu läks samuti ohtralt, aga putru mitte üks tera. Kuklid olid lemmikud, pannkoogid kadusid otse pannilt. Seevastu hiljutine Inglismaalt pärit linnuvaatlejate grupp, juba vanad kunded, andsid eelnevalt meilitsi teada, et porridge peab olema. No eks me juba teadsime ka seda. Erinevus rikastab.

Tuulest ja päikesest pargitud Hollandi seltskond oskas nautida toitu ja jooki, sumin oli mõnus. Õhtusöök oli hiline ja taldrikud saabusid tagasi tühjalt. See on koka südamerõõm ja elu mõte. Õllekülmikuuks muudkui käis kinni-lahti, kasinusevannet ei paistnud neist keegi andnud olevat. Saagi lugemine nägi välja nii, et eestlaulja hüüdis linnu nime ja kes nägi ja pildistas, tegi oma raamatusse ristikese. Kui see tegevus lõpule jõudis, saabus äkiline vaikus ja kell 11 õhtul võinuks vanduda, et maja on täiesti tühi, ei ainsatki häält ega inimest. Et siis kell neli jälle…

Ma tahtsin küll soovitada, et mingu meie kanaaeda ka pildistama, aga sain ennast ikka talitseda. Mine tea, äkki oleks see olnud au haavamine või miskit sinnapoole. See-eest naudin ise kanaaias pildistamist täielikult, aga no mul pole sellist toru kahjuks mitte.

Eelmisel nädala laupäeval tõin Kesk-Eestist veel viisteist tupsununnut. Aureacanad, puškinskajad ja mustad ja sinised kohiinid. Koht, kus neid tuleb nagu tibusid munadest, osutus sõltlaste rehabilitatsioonitaluks. Vabandan, kui nüüd terminiga eksin, aga mõte on õige. Igatahes oli neil seal paras majapidamine, kus töö käis põllul ja aias. Sulelisi oli sadat sorti, pardid, kalkunid, erinevad kanad, vutikesi oli ka. Mulle näidati just äsja munast koorunud vutipoegi, sõrmeotsasuuruseid. Meie tibude vanematega tutvusin samuti, osad neist olid suured ja mustad nagu nõiakuked, erkpunase harjaga. Võimas!

Jäi täielikuks müstikaks, kuidas tibusortidel vahet tehti, aga see kõlas umbes nii, et ühtedel on karvased ja mustad jalad ja teistel on siledad ja valged ja kolmandatel on siledad ja mustad. Karvaseid ja valgeid polnud mu meelest kellelgi.

Need on nüüd küll hoopis teise hoiakuga linnukesed kui meie brahmad, keda vanarahvas ilmselt uimakukkedeks nimetaks. Kuigi kukkesid vist ikka palju ei ole nende hulgas.

Uute tibude toimetamine oma puuris meenutab kõige rohkem füüsikast tuntud browni liikumist. Kui keegi juhtub nende puuri kõrval aevastama, siis lendavad nad ühte kastinurka kokku ja on väga pahased, mis õnneks läheb ruttu üle. Päeval taas kord kasvuhoones kastis ja öösel toas.

Äntukad võtaks brahmade üle võimust, kui neid ainult lastaks. Ullo ehitas seda aimates kaks kanajalgadel kuudikest, mis loodetavasti on ajutised.  Brahmade ukse hoiame õhtul kinni, äntukad kobivad ära oma hütti magama ja brahmasid loomulikult sinna ei lase. Siis on võimalik brahmad kokku korjata ja teise kuuti saata. Näis, kas viimasele seltskonnale tuleb kolmas maja ehitada.

Tegelikult on plaanis talveks väike savi-põhk maja teha kanakestele, kui kevadsuvine kiire aeg mööda saab.

Võiksime hakata juba kanapileteid müüma, lapsi on käinud päris mitmeid koos vanematega meie linnumajapidamist vaatamas. Et lapsed niisama ja mammale pilet.  (Nali)