Kevadromantika

Oleme külalistemaja avamisest peale romantilise õhtusöögi pakkumises hoidnud, aga muidugi on ta selle aja jooksul mitmeid kordi nägu, kuju ja maitset muutnud. Romantika on see koht, kus saab lilledega lustida, aastaaega arvestada nii ruumis kui taldrikul ja saabuvast paarist lähtuvalt midagi lisada või ära võtta.

Panen viimasest romantilisest õhtusöögist pildirea üles, sest üks pilt on parem kui tuhat sõna. Kommentaari pikkusest saab näha, kus kirjutaja süda asub.

Praegu on ilmad veel sellised, et kaminatuli ja helerohelised küünlad pole romantilisel õhtul liiast. Eriti kui puhkevad kastanioksad nende kohal võlvuvad.

Pitsiga salvrätik hoidjas. Teine kord teeme teisiti.

Väike sünnipäevakimbuke laual.

Seekordsed romantilised külalised eelistasid taimetoitu ja kala. Menüü sai selline.
Romantiline õhtusöök

Pestost ma juba esimeses postituses kirjutasin. Vahepeal on naadi-, maltsa-, -nurmenuku-  jamiskõikveelpestot valmistanud korduvalt meie kokad Ilona ja Pille ja ma ise olen seda teinud ja kõik on ära söödud ja puudugi on tulnud. Igal oma käekiri, sööjad on olnud ka head.

Siin pildil taldrikutäis eelrooga taimetoitlastest romantikutele.

Juustusupile andis maitse sinihallitusjuust ja see on pirniga koos kindla peale minek. Selgi korral õnnestus.

Ikka veel pole puud täiesti lehes, olete ehk märganud^? Aga maapind ajab välja ühe liblekese teise järel ja väikeseks hõrguks taldrikutäieks on kõike piisavalt. Ja kui roheline korvike saabub aiast pool tundi enne salati serveerimist, on see trikk! Iga minut, mis värske kraam seisab, kaotab ta oma väärtust. Ideaalis peaks salat taldrikul veel siputama, siis oleks asi õige. Vähemalt suvel saab täiuslikkuseihalusele täielikult järgi anda. Vahel on küll olukordi, kus suuremad grupid söövad kasvuhoone salatist nii kiiresti tühjaks, et uus ei jõua veel peale kasvada, aga eks me õpi kõik oma vigadest.

Kasvuhoonest sai eile õrna rukolat, mis alles võtab hoogu sisse. Mõni punane tammelehesalati leheke rändas ka korvi. Värsket estragoni, mitte palju, särtsuks. Laugulisi on nüüd kõikjal, ka aiamaal. Ei vaja nad enam kasvuhoone kaitsvat katust. Karulauk, mida me mitu aastat tagasi Luulega ehituse alla jäävalt krundilt kaevamas käisime, peab peenral kenasti vastu. Otsimise peale sain ka mõned noored maltsalehed, mida kohapeal degusteerisin. Sirley oli päeval tomateid istutanud ja mu tärkava matsakasvanduse kasvuhoonest täielikult hävitanud. Nii see läheb, kui ennast kohal pole. Küüslugu rohelised varred pole veel puitunud, vaid värseked ja mõnusad. Tillivõrsed on hetkel kulla alusel, nagu pildilt näha ehk leia taldrikult till. Aga kauaks see nii ei jää. Tagasiteel külalistemajja sai aiast korvi haaratud nurmenukulehti ja  mõned õied, mis lausa hüüdsid, et nad kaasa võetaks.

Pole muud kui salatikaste oliiviõlist, sidrunimahlast ja meest kokku raputada ja tore väike kuhi rohelisest väärtuslikust kraamist kokku seada. Minu lemmik on must jämdalt jahvatatud pipar salatil ja paar tilka balsamicot. Pole siin vaja midagi rebida ega hakkida, kõik on täpselt õiget mõõtu. Ainult küüslauku sai lõigatud, siis tuleb maitse paremini esile. Maasikas silmailuks-maitseks peale ja et ilus nurmenukk on söödav lill, siis temagi taldrikule. Oh seda edevust! Mõned värske kurgi kangid tahtsime ka lisada, aga unustasime ära. Mitu kokka köögis, ma ütlen!

Tagasi ei saadetud midagi.

Salati sõber oli seekord ahjulõhe laimimarinaadis suvikõrvitsa ja mangokastmega.

Ja punkti pani Altmõisa jäätis mandlibesee ja astelpajuliköörivahuga.

Teine kord teised lood.